Sellise raamatu lugemise järel võib küll end vaikselt õnnitleda, et oled üks harvadest eestlastest, kes sellega hakkama saanud (mitte, et oleks selle lause õhtulehe blogist kopinud). Romaan kui meeletu orgaaniline masinavärk – ligi 500 lehekülge käib jutt ühte väravasse, et siis järgnevad 300 leheküljel vähe normaalsemast (ja traagilisemast) vaatepunktist sama lugu lahti harutada. Ja selline eepiline maht ei kulu iseenesest muule kui vanemate ja nende poja elulugu, või noh, mõned aastakümned sellest. Mitte et see iseenesest kummaline oleks, aga kui loed viimasel ajal pigem fantasytelliseid, siis on küll kerge ohhoo-efekt.
(Et lugemise ja kirjutamise ajal olin haige, siis, noh, selline tavapärane sodipodi.)
Pidev jutt peenisest on nagu, noh, pisut palju. Aga Irving ongi vist selline kehaline autor. Esimesed 500 lehekülge on kui nihkes ülemlaul peenisele ning muidugi lõputu kõiksugu pisiperverssuste ja ahistamiste paraad-kavalkaad (viis, kuidas Jack süüdimatu lapsena neid tõlgendab, on päris, eh, muljetavaldav). Tegelased on erakordsed (aga – nagu ikka – reaalses elus on inimesed teatavasti erakordsemad, või hullemad). Übertätoveeritud orelimängija, keda jälitavad järglane koos emaga (no poisi isa jälitavad siis poisi ema poisiga, eks üks hetk olid vanemad korraks sunduslikult abieluski) Läänemere ja Põhjamere sadamalinnades, ikka tätokasalongides ja kirikutes. Aga isa oskab nende eest kaduda. Ja ema oskab kahtlaselt käituda. Ja kooliea saabudes pannakse poiss (peaaegu) tütarlastekooli õppima. Kus ta tutvub neiuga, kelle kaasabil muutub enda ja ema elu üpris korralikult (ee, jutt on siis 7-aastasest Jackist). Ja seejärel sattus karmi poistekooli. Ja siis muudesse koolidesse. Kuni sai üleüldiselt tuntuks näitlejana, kes kehastab transvestiitide osasid.
Aga. Nagu öeldud, käib see kõik ühes seksuaalses segapudrus. Kuna poiss meenutab juba varases nooruses oma kaunist isa, siis naised ahistavad teda täiega. Ja ikka... kõiksugu naised. Ja heasüdamlik nagu ta on, ei hoia Jack end... tagasi. Pea ükskõik millise... vanema naisega. Aga kõigest hoolimata näib, et Jack on üpriski (hullu) õnnesärgis sündinud, saab feimi ja sulli ja on veel midagi eluks vaja? Ahjaa... on tõepoolest. Aga sellest ma siin ei kirjuta, sest eks igaüks mõista ise, milles värk võiks olla. Igal juhul, uskumatu, aga raamatul on kaunis lõpp. Kena raamat murtud südamele.
Kaldkirja kasutamine kõiksugu rõhutusteks on vähe tüütu. Kuskil neljasajandates oli juttu “seljas T-särk kirjaga Tänulik Surnu” - tegemist vist pigem bändiga Grateful Dead, mida ehk ei peaks maakeelde tõlkima.
Tänulik surnu on lahe :)
VastaKustuta