Siiri Laidla – Pardike ja mooniõis (2010)

Raamat algab igati elurõõmsalt ja elevalt, mõneti kui lastekirjanik kirjutaks täiskasvanutele, selline pisut ninnu-nännutav väljendus – või noh, õigemini on see ehk vanemapoolsetele lugejannadele mõeldud tekst. Endal tuli puhas masendus peale lugedes vanainimeste elust, paras pisarakiskuja. Ja muidugi see elurõõmus koer, kes hüpleb ja kargab ning jagab tarkust igas suunas.

“Vaid harva tabas ta end mõttelt, et ega mehe äge iseloom viimaks tütrele Margetile üle ei kandunud. Miks muidu tütre lembesuhted kippusid aina kiiva kiskuma, eks ikka ägeduse pärast. Ei olnud Margetil seda eesti naisele nii loomuomast ja vajalikku allaheitlikkust, malbust ja vaoshoitust.” (lk 23)

Aga. Ühel hetkel avastab 15-aastane Velvo, et on armunud meessoost kirjasõpra (kes äkitselt nõuab talt raha või muidu ähvardab avalikustada pilte poisi genitaalidest). Selgub kohutav saladus, kes võib olla Margeti isaks (ehk Velvo vanaisaks). Siis on 16-aastane Klaarika, kelle puhul kirjeldatakse, ee, ta enese üsa avastamine ja kõigele lisaks võõrasisaga seksimine. Lõpupoole selgub, et ühe tegelase seksuaalne soodumus tuleks ümber hinnata (no ikka tõeline kapist välja raamat!). Raamatu lõpus saab üks kõrvaltegelane surma, sest talle sõidab auto otsa. Oh, ja täiesti viimastel lehekülgedel raputab kolme tegelast seenemürgitus. Einoh, WTF, palju võib?

Bipolaarne värk – ühelt poolt selline tädilik elutarkus ja vitaalsus ja peamiste tegelaste taustaga süvitsiminek, teiselt poolt kerge šokeerimisvajadus “tänapäevaste” pahedega. Õõvastava kirjanduse mõõdupuuks oleva Lembeni siiski Laidla ei küündi (õnneks!), aga on nii mõnigi hetk, mis tekitab vähe piinlikkust. Ent autor jutustab lugusid, mis võivad olla üldinimlikult huvitavad, ja see on plussiks. Või kasvõi seegi, et Margeti võimalik isa ei mäleta oma kõrvalehüpet karvavõrragi (ehk oligi see hoopiski Virve hallukas?). Eks Aaro ja Virve ja Tõnno elulood on kahtlemata sellised, mis poevad hinge. Ja noh, vanainimeste armusuhted on iseenesest kenad (kuigi alljärgnev tsitaat mitte, jälle üks naturalistlik sahmakas).

“Vanas eas ei tehta otsuseid uisapäisa, sest võimaliku valearvestuse puhul pole enam kuigi palju aega uuesti alustada – vahest tahtis proua Helju oma ootamatult sülle sadanud meheõnne üle rahulikult järele mõelda. Enne reisi ei teadnud ta Tõnnost ju midagi, ta ei saanud lennujaama vastu sõitvale pojale öelda: “Ma ei tule sulle külla, kuna leidsin reisilt mehe, kellega meil on nii kirglik suhe, et me kogesime Anacapri surnuaial juba koos orgasmi, mul ei läinud isegi libestit tarvis.”” (lk 162)