Sina, kallis lugeja, kes sa armastad Jane Austenit ja Boris Viani ning kevadeti ojakestes paberlaevukesi ujutad, see raamat on sulle! Banzai! Siit võid lugeda südamelähedasi mõttearendusi perest ja armastusest ja kodust ja turvalisusest, armsasti ja heroiliselt. Tunded, mis on suuremad ja igikestvamad kui taaskloonitav elu! Irv, kes ikka naaseb oma duubelraseda (tehis)naise juurde, pakkugu võõrad võrgutajad talle kui tahes palju maid ja ilmu, aga ei, teda ootab armastus, mida sõjamehed tavaliselt ei koge. See on üks sirge seljaga mees, kelle mõtteid tasub lugeda (tõsi küll, ta pidi üks hetk ära vahetama peast allpool asuva keha – aga tähtis on sisu, mitte vorm!), see on mees, kes teab õigust ja õiglust. Ja on valmis psii-impulsiga ajusid lödiks laskma, seda Maa Föderatsiooni nimel.
“Kui lapsed on kasvanud suuremaks, räägiks mu naine neile, milline kangelane oli nende isa. Aiša ütleks neile kindlasti, kui väga ma neid armastaksin, kui veel elaksin.
Nad ei saaks kunagi teada, et tegelikult olen kõigest salajane mitmenaisepidaja, kelle vastu võidelda oli mu naise igapäevane töö.” (lk 223)
Nojah, eks see raamat ootamatul kombel emoulme ole. Otsest möllu polegi (kui alguse Termopüülide ja Stalingradi lahingusimulatsioonide ballastlikud kirjeldused välja jätta; ja ehk ka antiainega ajarännulabori olematuks muutmine), üleüldine mõtlemine on muidugi militaarsest vaatenurgast lähtuv, aga ikkagi, silma jääb eelkõige see, et paitatakse hingekeeli hella lembekeelega ja magus romantismus põksutab südant nii mis hullu. Mis on autori poolt huvitav julgustükk või meeltesegadus ja tekitab sportlikku huvi, et kas see romaan võiks võita kolmanda järjestikuse Stalkeri või on ehk hääletajaile läila (kahju, et 2010 oli eesti ulmeromaanide poolest niru aasta, ei teki suurt võrdlusvõimalust; igatahes ulmebaasi kirjutajad sulavad üsna üksmeelselt).
Raamatu tipphetkeks on vast Anton Irve vestlus kuuejäsemelise rassi saadikuga (kes kunagi olnud ta vangivalvurgi) inimtsivilisatsiooni arengust ja infokild supertsivilisatsioonide järgmisest võimalikust kokkupõrkest (kõlaks kui järgmise raamatu võimalik stsenaarium, aga noh, magus unistus). Kunnas kirjutab Maa Föderatsiooni majanduskriisist, millel on ehk kergeid allusioone meie praeguse armsa majanduskriisiga (oeh, tuleb välja, et sama juttu kirjutasin eelmise raamatu puhul). Ja nagu ikka, võib lugeda mitmel korral õige sõjamehe definitsiooni ja valemit. Kiidetav, et teos on igati korrektse teostusega ja leidub väga vähe näpukaid. Omaette ooper on illustratsioonid, mis juba esimesest raamatust hambusse jäävad.
Kokkuvõtteks – eelnevast kiuslikust torkimisest hoolimata on see huvitav triloogia ja kadestan lugejaid, kes saavad selle järjest läbi lugeda. Kunnasel on nägemus ja ta on selle kindlalt teostanud. Kolmas osa viitab, et autor ei peagi strateegiliste ja militaarsete ulmade kätte jääma, vaid võiks veelgi laiema haardega kirjutada. Kui nüüd mälu ei peta, siis selle triloogia parimaks osaks osutus ehk teine raamat (möllu ja värki!). Esimesel omad puudused ja ausalt öeldes ei suuda veel selgeks mõelda kolmanda osa kaalukust. Aga tonnaaži leidub.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar