Olaf Kuuli – Fontanka ja Moika vahel (2010)

“1936. a alguses saabus J. El[t]ermann ootamatult Kopenhaagenisse ja otsis kontakti Looringu ja Särega. Oli mingi võimalus toimetada Eltermann Taani kommunistidest meremeeste abiga NSV Liitu. Kuid see variant ei meeldinud Looringule. Ilmselt kartis ta, et Eltermann võib NKVD-s (kuhu ta oleks muidugi NSV Liitu jõudmisel kohe sattunud) hakata rääkima igasuguseid asju – nii tõtt kui ka valet – EKP tegevuse ja ka Looringu kohta. Sellel oleksid võinud olla ebameeldivad tagajärjed. Ilmselt seetõttu otsustas Looring tappa Eltermanni Taanis. Mõrva viisid läbi L.Looring, K.Säre ja Saaremaa meremees A.Vakepea (hukkus hiljem Hispaania kodusõjas).” (lk 89-90)

Kuuli annab ülevaate loo eesti kommunistidest Nõukogude Venemaa alguskümnenditel. Raamatus kirjeldatud sündmustik on iseenesest kui torm veeklaasis – käib mingi marginaalide omavaheline jagelemine, selgelt totter utopism, mis suuremate suva all. Muidugi, see mida kommunistid tegid Vabadussõjas ja sellele järgnenud põrandaaluses möllus kuni detsembrimässuni on igati tähelepanuväärne nähe (sellest on loodud filme nii nõukogude- kui euroliiduajal!); ent siinses raamatus on peatähelepanu parteipoliitilistel jagelemistel Nõukogude Venemaal aastatel 1919-1938, mis tähendab siis koosolekute pidamist, kaebamist, deklaratsioone, pealekaebamist ja portsude viisi nõukogulikke lühendeid. Eestlastest kommunistid vähemalt said endale kaubelda residentuuri Kopenhaagenis (mis küll kellelegi inimväärikat lõppu ei toonud). Peab vast olema lähiajaloolane, et selle raamatu finesse tabada. Trükiapsakaid on palju, vähe põrandaalune mulje jääb raamatust niimoodi.

Raamatu kokkuvõte: “Eesti kommunistide pikaajalised sisetülid olid seotud võimuvõitlusega VK(b)P-s, ÜK(b)P-s ning Nõukogude Liidus valitsenud totalitaarse režiimiga.” (lk 99)