Tuima ja mõttetu inimesena ütleksin küüniliselt, et Jalasto kirjutab kui noor vanainimene, millest on kahju, sest milleks küll, niimoodi võib elu jooksul kirjutada küll ja küll, vaja seda siis noorena lihvida. (Aga – kõik ei peagi ühe lauaga löödud olema.) Nii on siin kogumikus kammerlikud näidendid, kus emblevad hillitsetud emotsioonide mäng ja ütlematajätmise hõng. Tekstil peaks kiiks olema, aga praegusel juhul kipub see mattuma selle alla, et autor (või toimetajad?) püüab luua igati korrapärast draamateost, mis vastaks klassikaliselt hea draama põhimõtetele jne (aga samas see võiks Jalasto tekstide kiiks olla, eks). Muidugi on autoril ainuõigus kirjutada nii kuis tahab – lihtsalt arvan, et natuke rohkem elurõõmu annaks tekstidele mängulisust juurde, praegusele kujul kerkib silme ette kummituslik ja üsna tardunud poosides lavaelu (mis võiks muidugi lööv olla). (Eks näidendite toimumiskohad ongi mahajäetusetaimelavad.) Ehk oleks toredam rohkem kasutada naistegelaste vaatenurki, praegu on näidendites kandev meeste tume siseilm, mis jääb mõneti kirjanduslikuks. (Ja üleüldse on mehed naistest igavamad, kas pole.) Parimaks tekstiks on “Sõit” (kuigi tahaks norida, et miks peab just jõulude ajal toimuma jne), dialoog suriseb mootoriurina taustal.
Lennuki saatesõna läheneb näidenditele hoopis teise pilguga, ja noh, eksperti tuleb teadagi usaldada. Huvitav oleks lugeda neid tekste Lennuk-Piigi toimetamiseta. Igal juhul, põnev näha, kuhu Jalasto kirjutamisega edasi jõuab.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar