Riigikogu valimiste puhul tuleb teadagi poliitilist kirjandust lugeda. Pealkirjast on vast selge, kes maha lüüakse. Ja kes veel notitakse. Ja mis veel juhtub. Aga kuidas? Kelle kätetöö? Miks? Mõneti üllatav, aga see selgub raamatu lõpuks. Tekst on tuntavalt satiirilisem ja tumedam kui eelmine Baldersoni tõlge ja müsteeriumi lahendus õige vihane (ja sutt tobe), aga noh, ka rikkad nutavad. Küllaltki päevakajaline on lugeda arhitekti ja reklaamiinimese tööalaseid mõttevälgatusi, 1995.a. võis see olla päris hea sissejuhatus moodsa inimese eluks.
“Loomakaitsja, mõtlesin ma. Nii nad armastavad end nimetada, need, kes tundide viisi männitüve taga püssi pigistavad ja ootavad põtra või metskitse või keda jahiseadus parajasti lubab kaitsta. “Tema lõpp oli kiire ja valutu, just niisugune, mida ta kindlasti terve elu oli endale soovinud,” kuulsin kord üht jahimeest mahalastud kitse juures filosofeerimas...” (lk 17)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar