“Iga kirjanik, kes on veidigi kauem vestelnud tähelepaneliku lugejaga või lugenud enda kohta läbi mõne pikema artikli, tunneb seda murettekitavalt veidrat tunnet, kui ta mõistab, et see, mida tema tahtis teha, ja see, kuidas sellest aru saadi, on kaks täiesti erinevat asja. Selles lõhes pole aga midagi üllatavat, kui me mõtleme selle peale, et nende sisemised raamatud on juba põhimõtteliselt erinevad, ja kirjanik ei saa kuidagi tunda seda raamatut, mille lugeja kirjaniku omale asetab.” (lk 86)
“Nõnda võiks ütelda, et mida enam kirjaniku raamat meeldib, seda suurem on võimalus teda solvata. Isegi kui üldinimlik rahulolu taotlus võib luua tunde kokkulangevusest, siis kiituse täpsem väljendamine võib suure tõenäosusega tekitada autoris ebakõla, viies ta hoobilt vastakuti sellega, mis temas on ühildamatu sellega, mida ta sõnadesse tahab panna.” (lk 87)
“Nagu näeme, on võimalik anda vaid üks mõistlik soovitus neile, kes tahavad rääkida autoriga tema raamatutest, mida nad pole lugenud – ütelda midagi head ilma üksikasju lisamata. Kirjanik ei oota ei teose resümeed ega argumenteeritud kommentaari, ja on isegi eelistatav talle neid mitte esitada, ta ootab vaid seda, et talle võimalikult mitmetimõistetavalt üteldaks, et tema raamat teile meeldis.” (lk 88)
Ühena selle blogi postitajatest tuleb tunnistada, et vahel on valskust tehtud. Nii olen teinud postitusi raamatutest, mida olen vaid püstijalu lehitsenud, väga valitud osi lugenud või siis mõttetult postitanud raamatutest, mis pole just lugemisvärsked. Õnneks vähe langenud sellesse lõksu, et poolelijäänud teostest miskit öelda, kuigi kiusatus ikka on (sel aastal kohe üldse ei leia lugemist, muudkui jäävad pooleli). Aga üldiselt on püüdlus raamat otsast otsani läbi närida ja vahel see kahjustab ausalt öeldes väheseid ajurakke – sest kui autoril puudub igasugune enesekriitika või kõrvaltnägemise võime, on see õudustäratav (eks see ole ka kole kivi enda kapsaaeda). Ahjaa, Bayardi raamat... LT+.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar