“Seda kõik ma räägin sellepärast, et oleks arusaadav, et ma ise ka ei tea põhjust, miks ma kõike seda praegu jutustama hakkasin. Põhjusi ju tegelikult nagu oleks, ent tasub vaid mõnda nendest nimetada, kui kohe hakkab tunduma, et see pole ikkagi see õige põhjus, või et see pole see kõige tähtsam põhjus, ja üldse... Kõige parem, kui lepime omavahel kohe kokku, et seda, mida ma jutustan, jutustan ma ilma igasuguse põhjuseta, teie aga... teie kuulate mind sel põhjusel, et olete tulnud mind kuulama, või siis sellepärast, et midagi muud teil enam üle ei jää, või on teil hoopis mingi oma põhjus – ei tea...” (lk 8)
No mis sa kostad sellise lõigu peale, puhas epateerimine ja manerism. Romaan ikka hulga parem kui siinne tõlkevalik – aga (aga!) – tegemist siiski teatritekstidega. Aga mingis mõttes ehedam kui romaani värviline tundeelu. Autor kirjutab nii terviklikke lõike, millest on raske midagi loomulikult maha kratsida. Ja ei osanud kuidagi tsiteerimist lühendada. Sest tore on.
“Ja pärast seda, kui ta oli esimest korda linnaloa saanud, tuli ta tagasi, surnud koer kotis. Kõik pistsid tema peale lõugama, et tavai, visaku see koer otsekohe üle parda. Aga tema ei lase. Ise solvunud. Mitte mingi hinna eest. Ja veel sedasi otsustavalt.
Pärast alles saime aru, et poiss on tõsiselt solvunud. Tassis oma koera kuskile ja peitis ära, ise... noh, solvunud. Öösel ei maga ja nutab. Ma küll püüdsin talle rääkida, et aitab, vanapoiss, rahune ja sülita kõige selle peale. Et katsu aru saada – see on ju ropp, ikkagi surnud koer. Aga tema seletab mulle, mõru näoga, et koera on ta tapnud kõigi reeglite järgi, et koer oli just niisugune nagu vaja, ja et ta otsis sellist koera terve päeva. Ja et kõike seda on ta teinud selleks, et üllatada meid korea rahvustoiduga... Ja hakkas uuesti nutma. Nii hirmus solvunud.
Mäletan, kuidas me öösel istusime ja seda koera sõime – Kolja I, usbekk nimega Abror, kes oli meil kokaks, ja mina. Kolja oli koera kaua küpsetanud, ja ise hakkas pärast pabistama, et kuidas mulle maitseb. Mina aga istusin ja mõtlesin: “Siin ma olen ja söön koera. Võib-olla, et praegu mõni väike tüdruk on just nuuksudes magama jäänud, nutmisest väsinud, aga enne seda otsisid nad isaga, taskulamp käes, läbi kõik hoovid ja kuurid ja helistasid läbi kõik tuttavad – ega keegi pole juhuslikult näinud nende koera. Ja homme otsivad nad edasi, kleebitakse üles lapsekäega kirjutatud kuulutused, ja voodi kohale jääb veel kauaks rippuma foto kutsikast, lehv kaelas... Või siis vaatab mõni vanatädi muudkui aknast välja, uurib pimedust ning tõttab iga krabina peale välisukse juurde, avab selle... ja hüüab vaiksesse trepikotta, ise igasuguse lootuse kaotanud: “Polla, Polla, Polla...”. Ja hiljem istub vahariidega kaetud köögilaua ääres, silmitseb kööginurka asetatud tühja söögikaussi ja veenõud ja nutab.”
Sõin, sõin, mõtlesin ja sain aru, et minu sisemuses, maos ongi juba tükike sellest usaldavast ja kaitsetust olevusest, kes võib-olla keeras ennast selili, kui Kolja teda meelitas, ja vehkis sabaga... Sõin ja üritasin iseendas selle vastu mässu tõsta, aga koer... maitses hästi. Kolja oli ta hästi valmistanud. Viimse hetkeni olin arvanud, et ma ei suuda seda toitu süüa, aga suutsin küll. Pealegi hea isuga. Aga varem poleks suutnud... Varem... Tuleb nii välja, et üks inimene mõtles, aga teine sõi. See, kes sõi, oli palju... kaasaegsem... see tähendab, tema tegevus haakus oma ajaga rohkem. Oma ajaga – see tähendab selle ajaga, kui ma mereväes teenisin. Minu mereväes teenimise ajaga. Nüüd ma enam koera süüa ei suudaks. Täpsemalt, ei suudaks öösel allveetõrjelaeva kambüüsis koos Kolja I ja usbekist kokaga... Enam mitte... vist...” (lk 27-28)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar