Võtsin täiesti juhuslikult raamatukogu uute luulekogude riiulist, väikse eelarvamusega, et keskealine mees, luuletajana mulle tundmatu nimi, eks kodus lihtsalt sirvin põgusalt ja lugeda ei viitsi. Aga viitsisin! Täitsa sümpaatsed tekstid, mõned neist küll pisut kulunud võtete peale ehitatud (nt "tee" või "varju" mitmetähenduslikkus), aga toonilt täitsa meeldivad ja mõned lausa leidlikud. Iga luuletus algab reaga "Kui me kohtusime.." ja siis jätkub, kellena minategelane parajasti ametis oli ja mis siis juhtus. Põhimõtteliselt sellised pisut laiendatud väiksed aforistlikud killud. Näiteks: "Kui me kohtusime, / oli päästeamet / värvanud mind / uppujaile õlekõrre ulatajaks. // "Neile, / kes elulainetes upuvad, / oleks tarvis tervet viljapõldu," / ütlesin / lahkumisavaldust kirjutades." Kohati on tunda mingit haikulikku elliptilisust. Tegelikult ega ükski üksik luuletus nii väga tugevalt ei mõjunud, aga raamatut järjest lugedes (raamat pole mahukas, vaid 37 nappi luuletust) hakkab see vaikne, pisut humoorikas ja pisut melanhoolne voog sümpaatselt tööle; eks ta ühe tervikuna ongi kirjutatud. Sedalaadi luule puhul võib kergesti piinlik hakata, aga mu meelest Olli raamatuga ei juhtu seda kordagi.
Jäin mõtlema, et praeguses "luulepildis" on selline värk muidugi marginaalne ja kuidagi vanamoodne, ebaatraktiivne, aga 60ndatel võinuks see luule ehk isegi "tegijate" hulgas olla, mitte muidugi püramiidi tpus, aga keskpaigas ehk küll. Igal juhul mingi luuletuse kirjutamise kindlus on Ollil käe sees olemas, peaaegu pole harrastajalikku koperdust või libastumist.
Raamatu õhustikule aitavad muidugi kaasa Mari Kanasaare joonistused; nagu teada sain, on selle kunstniku põhitööks kunagi olnud moeajakirja illustreerimine, ja mingit lapsepõlve "Silueti" maiku siin tõesti on - otsesest moe-kontekstist väljaspool mõjub täitsa toredalt. Raamat ongi valitud ka möödunud aasta
25 kaunima hulka.
Nii et selline pretensioonitu, aga meeldiv ja kena raamat.
Oll Wikis
esitlus
Silja Lättemäe Maalehes
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar