“Mina eestlane saan tuhat korda suuremat rõõmu tundma võidust teutoonlaste üle kui venelased. Ajalooline vihkamise tunne sakslaste vastu on sisse imetud juba emapiimaga. Ja see vihkamine leiab ainult siis rahuldust, kui saksa vägevus saab hävitud. On ainult valus, et selleks on vaja määratumad ohvrid inimeste eluga ja kullaga.” (22.04.1915, lk 26)
Raamatu algul on Jürjo esitanud Tõrvandi päris huvitava eluloo – tsaariaegne sõjameheelu (kuskil Siberis), I maailmasõja juhtumised, seejärel valgete Lõunaarmees teenimine, sealt lahkumine ja ringiga Eestisse naasmine 1920. aastaks, kus jätkub sõjaväeline karjäär kuni 1934. aastani, ehk siis teadagi milleni, osalemata siiski selles. Ja lõpp on lõpp – 1942. aastal. Jälle Venemaal.
“On tarvis, et sõdur, kes läheb rünnakule, teaks, et jooksmine lahingust tingimata karistatakse surmaga. Siis tema peas ei oleks mõte, et vot oma elupäästmiseks lahingu asemel lähen miitingule, kus hakkan juhtide korraldusi kritiseerima. Tema saab mäletama, et mitte kõik ründajad ei saa hukka, aga argpüksid – tingimata, sest seljataga ei ole halastust äraandjate vastu. Siis sõdur läheb rünnakule ilma rääkimata, ilma kõikumata, sest ei ole valikut. Kõik tema mõtted on juhitud selle poole, et võimalikult täielikult ja ruttamisi hävitada vaenlast, sest muidu hävitab ta end. Siis iseenesest tuleb distsipliin ja sõnakuulmine. Iga käsk saab tõesti käsuks ja mitte “augupäherääkimiseks” ehk palveks.” (11.08.1917, lk 47)
Kui päevaraamatu esimesed lehed naudivad vene vormi kandes sakslaste vastu ragistamist, siis peagi see vaimustus kaob ja tekib ängistus Venemaa korralagedusest ja mõttetust tegutsemist ning kui puhkevad revolutsioonid, noh, siis läheb sealsetes avarustes olukord igati hulluks. 1917-1919 aasta sõdimised ja seiklused on ikka päris karmid, kodusõda oma jälkuses (no mitte et Tõrvandi detailselt kirjeldaks ümbritsevat). Ehk siis kokkuvõttes lugu sellest, kuidas venemeelsest sirge seljaga ohvitserist sai eesti mees, kes teravalt kritiseerib nii tsarismi mandumist kui punaste ja valgete märatsemist oma riigi kallal – ainus õige tee olukorra lahendamiseks olnuks demokraatia! Ja meestel vaja sporti teha! Tõrvandi sõjaväealaseid mõtteid võiks kõrvutada Kunnase Iraagi päevaraamatus esitatuga. Vahel tundub nagu oleks Tõrvandi mõnes kohas päevaraamatut takkajärgi täiendanud.
“Ma olen väsinud. Tunnen igatsust normaalse elu järele. Minul ei ole enam kodumaad, mille heaks ma võiks töötada ja selle heaks kannatada, Venemaa oma korralagedusega sai võõramaaks ja Eesti uuesti Saksa ikke all.” (09.04.1918, lk 97)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar