Andrus Kivirähk – Vassiljev ja Bubõr ta tegid siia... (2010)

Tegemist siis tellimustööga Draamateatri maja juubeli tähistamiseks (kui nüüd õieti mäletan). Pole just lugemisnäidend, mingit erilist katarsist lugedes ei saa; küll võib aga mahlakalt ette kujutada laval toimuvat (eks selles ole oma osa ka raamatu illustreeriv pildimaterjal proovidest). Kokku saab 3 seltskonda – kohtlased venelased (arhitektid), kuhtuvad baltisakslased (tellijad) ja tärkavad eestlased (ülevõtjad). Kivirähk mängib klišeeliste tüüpidega, ikka tõusikud ja mandujad ja rahvusromantism. Näidendi esimene vaatus tekitab vähe ebalust, milleks oli seal vaja esitada neid Vassiljevi naisseiklusi, natuke ballast. Sest suhtes on teine vaatus parem (või särtsakam) – vähem teksti ja sirgjooneline sammumine oma ebaloogilises lavamaailmas. Sketšilik näidend, stseenidega pikka molutamist just pole, vast naljakaim osa on Siegfriedi ja Margarita eepiline hukk. Kui nüüd keegi oskaks seletada, mida sümboliseerivad näidendi alguse ööliblikad.

“BUBÕR: Mina ei näe midagi. Kapp on ju tühi.
ENN: Mitte tühi. Kapp on tühjust täis. See just ongi kapi juures peamine, mitte nikerdatud uksed. Kapi juures ongi tähtis, et ta oleks tühjust täis, siis saab sinna midagi panna. Aga see tühjus ei tohi olla liiga vana, see ei tohi olla mineviku tühjus, vaid tuleviku oma. Selline, mis ei pane kopitama ega haise surma järele, vaid selline tühjus, millest midagi sünnib. Värske tühjus!
BUBÕR: Aga kust seda saab?” (lk 83)