Täna ei oska raamatu kohta kirjutada. Lasen siis teosel enda eest rääkida.
Soomlaste juures. "Lõunalauas mainis üks kohalik suur nina lääniherra, et oli just Pariisist tulnud. "Ja mis sa, Heikki-kulta, seal suures maailmas siis seekord nägid ka?" küsis raamatukogujuhataja, kes ühtlasi oli ka apteekriemand. Heikki-nimeline herra mõtles põhjalikult järele, tal jäi pala suhu pistmata ja klaas tõstmata. Kogu laudkond ootas , kuni Heikki järele mõtleb. Lõpuks jõudis ta selgusele ja kuulutas: "Ahvenat nägin! Poes nägin ahvenat!"
Teised selle teate üle ei imestanud. Apteeker kostis lugupidavalt: "No see võis meie oma Soome ahven olla! Need on magusa lihaga. Küll prantslane Soome ahvenat tunneb!" Seejärel joodi surmtõsiselt Soome ahvena terviseks." (lk 53)
"Mõjukas kriitik ei tahtnud minuga rääkida mitte raamatutest ja loomadest, vaid põhjamaa metsadest. Tema hääl muutus, ta otsis sõnu. "Seal on hall sammal. Ümberringi on ainult see hall sammal, kuhu jalad sisse vajuvad. Üks lind laulab nii kurvalt ja ühetooniliselt: Tsilk! Tsilk! Tsilk!. Need on muinasaja metsad. Kui see on Soomes nii, siis peab see ka Eestis nii olema?!"
Pealnäha jutustas ta ainult ühest Soome raiesmikust, kuhu ta oli kunagi ammu ära eksinud, kuid tema pilk ja hääletoon olid sealjuures nii iseäralikud, nagu usaldaks ta mulle parajasti mõnd oma teada hoitud, piinavat saladust.
"Sa istud seal kännu otsas ja ei kuule muud kui kahinat. Kaselehed kahisevad, neid on nii palju. Mõõtmatu hulk. Kõik autod on kaugel. Isegi nõrka huugamist ei kosta. Silmapilk oled sa üleni kaetud ebemete ja seemnetega nagu muld. Inimesetunne kaob ära. Te mõistate ju, millest ma räägin?" (lk 163-164)
"Kes on talve üle elanud, need saavad kokku tuleval kevadel. Põhjamaal teavad kõik, et enne kevadet tuleb talv.
Roomas seda ei teata.
Roomas on talv nagu maailmalõpp. Kellelgi pole meeles, et selle järel veel midagi tuleb. Pimedust ja talve nähakse igal talvel esimest korda elus. Bussipeatuses lõdisevad inimesed on nagu vaesed põgenikud, olgugi neil saapad jalas, kasukad seljas ja sallid kaelas." (lk 208)"Paistab nii, nagu kannaks inimesed kõike oma kodumaa ajaloos juhtunud valgustkartvat põlvest põlve edasi justkui nakkust. Kui eestlases elab põlvest põlve hirm süüdlaseks tegemise, kinnivõtmise ja äraviimise ees, siis Rooma kantides on ajast aega valitsenud hirm võimu ja varanduse kaotamise ja hirmsa saladuse väljatuleku ees. Seal on kerge käega ja numbrit tegemata verd valatud ja valatakse tänini." (lk 32)
"Põhjamaa barbareid peetakse teisel pool Alpe ikka endiselt kohtlasteks mühakateks, kellele ei vaevuta seletamagi, kuidas asjad tegelikult käivad. Kui inimesed satuvad Rooma "sealt ülevalt", siis nad esialgu vihastuvad. Nad tahaksid kõnniteedel roomavate autode ja mootorrataste vastu oma vihmavarjud puruks peksta, nad tahaksid roomlastele kellatundmise kursused korraldada, nad tahaksid torumehele näidata, missugune peab olema õige dušisegisti, ja pangahärrale selgitada, kuidas peab pangaülekandeid tegema. /.../"
Rootslast nimega Otto "ajas endast välja see, et Rooma liikluses ei olnud üldse "korda" ja keegi ei hoolinud rohelisest tulest. Otto astus väljakutsuva ja ülbe aeglusega kihutajatest huugavale sõiduteele, sest et põles roheline tuli ja Stockholmi mängureeglite järgi oli tal "õigus minna". Otto ütleb, et ta tahaks näha, kes julgeb ta jalaluud puruks sõita, kui tal on õigus üle tänava minna.
Roomas Otto õigusest ei hoolitud ja tema sääreluu sõidetigi puruks." (lk 55-56)
"Magda ei olnud kogemata ega juhuslikult elu ja tervisega pääsenud! Võimalik, et ta oli seal õppinud oma elu kera kahe poole ühendamise kohta ja selle kohta, kui kerge on kaotsi minna: annad elu raskusele korraks järele, jäädki uskuma, et elu on raske, ja kukudki maha ja veered kapi alla tolmu sisse." (lk 259)
Ühte väga head arvamust "Varjuteatrist" lugedes leidsin veel selle tsitaadi (kahjuks ei tea lehekülje numbrit):
“Ma ei teadnud veel, et elu pisiasjad, mida sa nii tüütuks pead ja teisega jagad, ongi õnn. Et pesu kokkupanek, leiva ja kartulite koju tassimine, tee keetmine, särkide ja taskurättide triikimine võib olla õnn.”
väga hea raamat. miskipärast jäi mullegi see naljakas ahvenalugu hästi meelde. sõbranna leidis, et see oli raamatu kõige kurvem ja traagilisem koht:)
VastaKustutaja minu meelest kahe tuhande kümnenda parim raamat.
VastaKustuta"ma olen raamat" on mumeelest vähemalt sama hea.
VastaKustuta