Väga sügavamõtteliselt võiks märkida, et on igati meeldiv, kuidas Kundera teksti esitab, selle liigendamine, muretu (ja salvav) iroonia jne. Aga et tegemist pole romaaniga, siis on lugemisnauding selline mõnus hamburger rasvast tilkuva prae asemel (järjest kolme lühilugude raamatut lugeda on tõesti liiast ja võtab eluisu ära, käib üks stiilne lahmimine ja kõva esinemine, kaua võib). Ühe projekti raames avastasin, et üleüldse ei mäleta, mida olen Kundera proosast lugenud – et see on hea, seda küll. Aga miks on hüvaduse eripärad mälust nii ununenud? Miks ei mäleta raamatuid, mida lugenud olen? Tegelt polegi nii hea autor?
“Nooruk lukustas ukse ja pöördus tüdruku poole. Too seisis tema vastas, isepäine, väljakutsuv, pilk ülbelt ihar. Noormees vaatas teda ja püüdis riivatu ilme tagant tabada tüdruku tuttavaid jooni, mida ta nii hellalt armastas. Ta vaadanuks nagu kahte pilti ühes kaleidoskoobis, kahte teineteisele peale pandud pilti, mis üksteisest läbi kumasid. Need kaks läbikumavat pilti kinnitasid, et tüdrukus on olemas kõik, et tema hing on läbinisti amorfne, et sinna mahub nii truudus kui truudusetus, reetmine kui süütus, koketerii kui kasinus; see metsik segu oli vastik nagu prügimäe kirevus. Endiselt kumasid mõlemad pildid teineteisest läbi ja nooruk adus, et see on vaid tüdruku pealiskiht, mis teistest erineb, oma süvasoppides on ta täpselt samasugune kui iga teine naine, tulvil kõikvõimalikke mõtteid, tundeid ja pahesid, mis igati õigustavad mehe salakahtlusi ja armukadedust; mulje naise välisest kestast on tühipaljas pettus, mille ohvriks peab langema see teine, see, kes vaatab, nooruk. Talle tundus, et tüdruk, keda ta armastas, oli vaid tema igatsuse vili, tema mõtte abstraktsioon ja usalduse pettekujutelm; et tõeline tüdruk seisab tema ees nüüd ja on lootusetult võõras, lootusetult teistsugune, lootusetult mitmetähenduslik. Ta vihkas tüdrukut.” (“Libahääletamine”, lk 69)
“Libahääletamine” on kokkuvõtteks sünge lugu, armastusega ei mängita! (Või noh, no kui tõesti igav on, mis siis ikka, destruktiivsus on millegi lõpp ja algus, me kõik põleme põrgus.) “Sümpoosion” on päris undilik lugu, aga selline draamaUnt, lihalik ja keksumäng tšehhi dr House olukordadega; seda võiks tõepoolest proovida lavastada kammerliku näidendina (nojah, samas Kundera ei luba enam adaptsioone teha – eks tuleb siis anonüümselt ja nurgataguselt esitada). “Eduard ja Jumal” on samuti igati soovitatav lugemine.
Eelmine tõlkevalik on selle raamatuga võrreldes tõepoolest nooruslikum ja siivsam, pole ime, et neid tekste (peale “Keegi ei naera”) nõukogude ajal ei ilmunud.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar