Holger Kaints – Lennukivaatleja (2009)

Raamatut lugema asudes otsisin nime, et kes selle raamatu saksa keelest tõlkinud on. Ei leidnud ei tiitellehelt, ei impressumist. Kuidas nii... kas tõesti! Juba esimeselt leheküljelt leidsingi vihjeid, et tegevus rullub lahti meie armsa kodumaa pinnal. Piinlik lugu, Eesti autor ja ma ei teagi. Aga rõõm tutvuda, Ekspresski on pidanud vajalikuks ilmutada Kaintsist väikese tutvustava artikli.

Raamat räägib loo Tallinna lennuvälja külje all aiaduslinnakus pesitsevast asotsiaalsevõitu elukommetega erakust, kes arvab, et on üle pea kulgevaid lennukeid vaadeldes juhuslikult jälile saanud USA sõjavangide transportimisele ja kusagil lähikonnas tõenäoliselt asuvale salavanglale. Tekib üsna haarav põnevuslugu žanrile omaste kahtlaste kokkusattumuste, eelaimuste, spekulatsioonide, vandenõuteooriate, ohtlike missioonide, luuramiste ja jälitamistega. Valitseb paranoiline õhkkond. Minajutustaja surmast antakse teada juba esimeses lauses ja kogu järgnev lugu ongi ootus, et miks ja kuidas täpselt.

Aga mitte ainult, tegu pole pelgalt põnevuslooga. Tegevus toimub nö meie keskel, ehk et sotsiaalne mõõde on tekstis oluline, Kaints kujutab meie maanurgas leiduvaid suhtumisi ja väärtusi. Oma sõnutsi tahtis Kaints siin portreteerida nõukaaegset mõtlemist, selle siirdeid tänasesse ellu. Mina-tegelane on kunagi üleliidulise tähtsusega tehases head palka nautinud tööline, kes ühiskonnakorra muutudes kaotas sarnaselt paljudele teistele oma töö ja mugava positsiooni ja kelle lõi lõplikult rööpast välja abikaasa surm. Apaatsus ja teiseks põlguse ja skepsise segu igasuguste muutuste ja uue riigikorra suhtes on tegelase põhilised iseloomustajad.

„Muutusin apaatseks, ei tahtnud midagi teha, lasin asjadel minna, nagu nad ise läksid. Paljudele headele soovitustele lõin käega. /---/ Mina olin selle kümne või veidi rohkema aasta jooksul, mis segastest aegadest möödunud oli, ennast tolle riigiga sidunud nii vähe, kui võimalik. Kuna mina sain oma tugeva matsu kohe alguses kätte, polnud minul kunagi selliseid illusioone nagu paljudel teistel. Mul oli Nõukogude Liidu pass peaaegu viimase päevani, kuni see kehtis. /---/ Valimas ma pole käinud, mul pole ID-kaarti, mul pole üheski pangas arvet, mu tööraamatusse pole Eesti Vabariigi ajal tehtud ühtegi sissekannet, mul pole haiguskindlustust... Ma olen peaaegu lindprii ja ma olen selle üle isegi uhke: sel riigil pole mind vaja ja ka mul pole vaja seda riiki.“ (14, 22-23)

Tekkis hetkel küsimus, et ega autor pole võtnud sellega, et peategelane on poolpättidega läviv eluheidik, mingi ülalt alla vaatav hoiak ja antud alateadlik, aga siiski hinnang? Mulle tundub et mitte. Tegelane pole tegelikult joodik ega pätt, on rohkem erak omade põhjustega. Teiseks, mina-jutustuse vormiga välistatakse politseikroonikalik tänitav toon. Ja veel, ei ole siin ka seda anduvat ja kõikehaaravat okses ja kõikvõimalikes muudes kehavedelikes püherdamist ja ülendumist, mida oleks olnud lihtne korraldada. Laiema vaate oleks tegelikult saanud anda küll, kui nüüd õpetama kukkuda. Kujutan ette panoraamset pilti, mahukat romaani, kus oleks lisaks vaadeldud ka näiteks mõnd poliit- või ärieliidis askeldavat mugandujat – mõnes mõttes vastandlikku, mõnes mõttes sarnast tüüpi – keda meil ju ilmselgelt leidub. Või mõnda lihtsat muulasest lasnamäelast, kes päeval käib tööl nagu kombeks, ööpimeduse saabudes aga kõverdub uusmüstikuna Putini pühakuju ette koogutama. Või hoopis mõni tõsieestlane, selline tegelikult täpselt samamoodi skeptiline, enda jaoks läbimõeldud, aga teistele seosetut juttu ajav, Kuku otse-eetrisse helistav, Laari maaelu-kaotamise projekti sarjav isiklikult solvunud pensionärist äärelinlane. Täpselt samaväärne, lihtsalt teist masti kaart.

Sest tõesti, eelkõige tegeleb Kaints nende mõtlemisviiside või vormelitega, selle retoorikaga, kuidas oma maailmapilti üles ehitatakse, kuidas pisikestest detailidest oma hirmud ja vaenlased kokku pannakse. Kogu tekst on kuidagi ääretult loogiline, kõik on tohutult motiveeritud, iga tegevus tuleneb mingist konkreetsest vajadusest või kasvab välja eelmisest. Pole mingit naudingut, kasvõi mõnusat pohhuistlikku äraolemist, nagu arvata võiks – on vaid üks pidev, ängistav, konkreetne, minimaalset pingutust nõudev argine peost-suhu äraelamise vaev ja rutiin, mida kannustab mingi jabur maania. Samas, hoolimata – või just sellepärast – väga hoolikalt kujundatud äraolemisest, ka ühiskonnast ära olemisest, ei ole mitte midagi kindlat. Realiteete peale füüsiliste praktiliselt pole ja isegi see, näiteks elamispaik, on seaduse silmis olematu ja füüsiliselt kohe-kohe ilmselt likvideeritav. Pikalt on õhus küsimused, kes tegelast jälitavad, mis põhjusel täpselt ja kas teda üldse jälitatakse. Selles mõttes on – ettevaatust-ettevaatust, siin öeldakse nüüd lõpp ära – täiesti pime ja juhuslik lõpp väga õudne, tühi. Mitte midagi ei selgugi.

Sellega sarnaneb Kaintsi teos Paul Austeri „Juhuse muusikaga“, kus samamoodi on tekst kuidagi sisemiselt hästi põhjendatud või ohjatud, on mingi irreaalne, mõttetu, aga samas ainus olemasolev müüri ladumise realiteet (Kaintsi tegelane käib ka ühes pildis ümber ühe suure, läbitungimatu ja arusaamatu, ilmselt sõjaväeosa müüri) ja vastikult nõutukstegev tühi lõpp, kus pääsemiseski pole pääsemist. Kaintsi tegelanegi nendib oma surnud-olekus, et aeg on seiskunud ja „Ma võin ainult lõpmatult kedrata vanu mälestusi.“ (5) Mis tundub ka üsna painajalikuna – jääda vangi oma mälestustesse. Nojah, midagi muud eksistentsiaalset siin „Lennukivaatlejale“ ilmselt tegelikult külge pookida pole mõtet, aga hea siin lõpetada sellise paralleeliga Austerile.


Veel üks arvamus