Jules Verne - Saladuslik saar (2007)

On sul kunagi nii olnud, et pea nädal pärast raamatu läbisaamist sa igatsed ikka veel seda raamatut? Iga mõne aja takka avastad end mõtlemas selle raamatu lausetega ja järgimas seal toodud mõttekäike ja kahetsed, miks ometi ei olnud see teos paksem. No vast ikka on olnud, kuigi harva. Mind just tabas see harv juhtumus!

Kunagi jooksis ETV-lt sari „Saladuslik saar”, ei mäleta, milline neist, kuid asjast jäi nii nigel mulje, et vaatamata teiste (näiteks isa) soovitustele ma raamatut kätte ei võtnudki. Kuni nüüd: olud olid sellised, et pidin vahtima mitu tundi raamaturiiulit, millest peamise veel lugemata osa moodustas Eesti Päevalehe sari – ja see oli saatuse sõrm! Et polnud tahtmist end raskemate ja mõtlemapanevamate teostega lõbustada, siis „Saladusliku saare” ma valisin, ja jäin päevadeks teose lummusesse. Kaks nädalavahetuse päeva tuli veel teosest eemal veeta, mis põhjustas mitmeid igatsusest tulvil ohkeid selle raamatu järele.

See on ikka üks uskumatu raamat. Ma ei oskagi seletada, mis täpselt selle nii köitvaks tegi, sest väga palju ju ei toimunud, olid seal oma saarel ja ehitasid seda innukalt (mis kohati oli isegi tüütu, igatahes nitroglütseriini, klaasi valmistamise ja mõned üksikud muud keemiaalased täpsed kirjeldused jätsin vahele), ja vahepeal tulid mõned mõistatuslikud seigad, metsloomad, piraadid. Aga nii põnev oli, et kui hea tuttav esmaspäeva õhtul külla tuli, oli kahju, et pidin lugemise katkestama: just tulid piraadid!

See raamatu uskumatus ei piirdu muidugi ülima haaravusega. Kuidas nad seal saarel leiutasid! MacGyver on nende kõrval poisike: luuast rakett, häh, käkitegu, proovi parem asustamata saarele telegraaf sisse viia!

Ja erilist äramärkimist väärib viie saaremehe omavaheline läbisaamine. Ei ühtki tüli, eriarvamuse püsimist, mitte kordagi keegi ei ärritunud teise peale. Nad elasid kõik need kolm aastat (oli kolm?) õndsas idüllis, mida ei häirinud ka kõige raskemad katsumused. Kui viimaks saar õhku lendas (vabandust, et ma ette räägin, aga räägin ka edaspidi, ja tulevane lugeja, jäta siinne tekst parem pooleli), siis istusid nad nagu kukununnud viiekesi (või tegelt oli vist koer ka, kuuekesi siis) viimse kaljurahnu otsas ning närisid õnnetult oma viimseid toidupalasid – ja vähemalt autor küll ei ütelnud, et „ja need olid hetked, mil kannatused tõid sõprade vahele pingeid”, ei, nad lihtsalt olid seal, alistunud oma saatusele. Mis veel parem: pärast seda, kui nende õnnesaar oli õhku lennanud, läksid nad tagasi Ameerikasse (sest päästja laev tuli just õigel hetkel, täpselt siis, kui nad olid pea-peaaegu nälga surnud oma viimse kaljurahnu otsas, ei minutitki, rääkimata päevadest, varem) ja kuna nad olid saanud suures õnnetuses lisaks kõigele muule juhuslikult ka aardekirstu päästa, oli neil raha nagu raba ning mehed ostsid omale Ameerikasse suure maatüki, mis meenutas pisut kadunud saart, ning elasid seal õnnelikult elu lõpuni. Koos. Sõbralikult. Elu lõpuni. Noh, kutsusid teisi ainulaadseid inimesi ka sinna, aga üldiselt nautisid teineteise asendamatut seltskonda. Olid ikka väärt mehed, üllad ja inimlikest nõrkustest vabad. Trehvas. Ja oli ikka süütu aeg see teose kirjutamise aeg, Verne ei tulnud selle pealegi, et keegi võiks tema tegelasi homoseksuaalsuses kahtlustada. N ei maininudki, et oleks siin ükski naine, isegi noor Harbert (saarele sattumise aegu 16 aastat vana) ei mõtisklenud (vähemalt Verne ei üelnud, et oleks seda teinud) tütarlapse müsteeriumi ümber.

Selle kõige valgel pole muidugi imestada, et teose vältel tuli vaid paar korda ette meie kangelaste mõtisklusi saarelt pääsemise teemal. Ja ka siis mitte just „pääsemise” kontekstis, pigem nagu korraks ära käimise mõttes, et siis oma saarele naasta ning seal elupäevade lõpuni õnnelikult elada.

No muidugi, tegelikult pole raske mõista, et Verne´i idee oli ilmselt kujutada inimest kui looduse krooni ning kuningat, teda kui kõikvõimsat olendit, kes ei murdu saatuselöökide all, ja teose üks idee oli kindlasti see, et inimene võib saavutada oma teadmiste ja oskuste abil kõike. Inimene on loodusest kõrgem (järelikult sellest siis ka eraldiseisev?), inimene valitseb teda ümbritsevat maailma. Noh, inimene on põhimõtteliselt jumal. Arusaadav, 1875, mil teos kirjutatud, olid tehnika ja tema imed end juba piisavalt tõestanud, et näidata kõige võimalikkust (ja polnud enda negatiivseid külgi vist veel üldse avaldanud). Raamatus tuli ette ka mitmeid tegelastevahelisi vestlusi sel teemal ning kõigest kumas läbi vankumatu usk inimmõistuse piiritusse. On vist juba äraleierdatud, et eks Verne oli ka üks kergemat laadi prohvet oma töödega, mis rääkisid reisidest vee all, kosmoses ja õhus – kuigi taolised reisiideed käisid ilmselt juba pikemat aega rahva suus ringi. Näiteks allveelaevad olid Verne´i ajaks juba mõnda aastasada mingil kujul olemas olnud. Nii et see prohveti teema on minu arvates natuke üle pakutud. Samas, mina pole kohane 19. sajandi tehnikaprohvetlust kommenteerima.

Nagu eelpool mainitud, sattus mulle kätte EPLi väljaanne. Õudne!, võib kokkuvõtvalt selle kohta öelda. Kirjavead, kirjavead, kirjavead! Nii hooletusest kui teadmatusest. Ma ei tea, kuidas nad neid raamatuid välja annavad, kuid pakuksin, et võtavad vana teose ning trükivad selle peatükk peatüki haaval arvutisse ja saadavad siis trükikotta – muidugi ilma, et kellelgi oleks aega veel korra ümbertrükitu läbi lugeda. Spellerit on nad vähemalt korralikult kasutanud, kuid speller just jätabki sisse sellise asja nagu „seitsme või kaheksajala kaugusel” (kahjuks pole mul teost käepärast, et viidata lehenumbritele; ja teos oli nii põnev, et ma ei suutnud lugemist väljakirjutuste tegemiseks katkestada). Ahh, ja need komavead! Muidugi pole EPLi (vähemalt sellel) raamatul märgitud toimetajat – arusaadav, kui toimetajat polegi. Ja kes see jaksaks ikka toimetajat palgata, kui teose hind on 66 krooni (oli vist 66).

Aga päriselt, kõigele kriitikale vaatamata, isegi kirjavahemärkidele vaatamata, see oli võimas teos. See oli nii haarav ja põnev, et kirgastas mitmeid päevi minu hallis nädalas (no võrreldes sellise põneva maailmaga tundub minu oma hall). See kummitab mind siiamaani ja mõtlen tõsiselt, kas peaksin oma madalatele kirgedele järgi andma ning raamatukogust „Kapten Granti lapsed”, „20 000 ljööd vee all” või mõne muu Verne´i teose laenutama.