03 aprill, 2011

Mario Vargas Llosa – Lituma Andides (1998)

Vahest ehk maagiline kriminaalromaan, mis ei ole samas seda mitte – põimuvad noore armastuse meeleheitlik lugu, vabadusvõitlejate vägivallatsemine kolkas ja lihtsate inimeste poolt abi otsimine muistsetest uskumustest (millepärast siis sooritatakse rituaalsevõitu ohverdamisi, mis tekitavad kapral Litumas segadust). Ehk siis lõhkised armastuslood Peruu kodusõjas, maa täis segadust ja lagunemist. Vargas Llosa annab lummavalt argise sissepõike Peruu ajalukku ja lähimineviku oludesse; tähtsusetud inimkübemed, kellel on siiski oma Suur Lugu – traagiline, lohutu, dionüüsiline, pöörane, ükskõik milline. Nojah, tumm ja vikunjade kaitseala, oh kurbust. Aga Mercedes – ta tuli, ootamatu päikesevälgatus argipäeva. Autori lihtsad peruulased on ikka suure südamega väikesed petised (korruptsioon kui elunorm), mingis mõttes hakkab see korduma nagu katkine plaadimasin. Ent samas lohutavgi.

“Vahest seal Limas või Ühendriikides vajatakse seda, et määrida uut tüüp masinaid, näiteks rakette, mida nad Kuu peale saadavad. Räägitakse, et mitte mingisugune bensiin ega õli ei pane teaduse leiutisi nii hästi käima kui lihtinimeste rasv. Selle hankimiseks olevat nad teedele läkitanud oma kõrilõikajaid, kellel on käes matšeeted, mille kõver tera võib venida nagu näts ohverdatava kaelani.” (lk 125)

Aga igal juhul, oleks vaid rohkem Vargas Llosa tõlkeid, väga vinge on kogeda, kuidas neis lood üks hetk hargnema ja põimuma hakkavad ning koorub üleüldine lummavus. “Kapten ja külastajannad” on justkui vaheaste “Tädi Julia” moondumises käesolevaks romaaniks (suurlinn-kolkalinn-küla – lämmatav loodus tungib peale, kohvikust džungli kaudu kõrgmäestikku; 50ndate algus-50ndate lõpp-80ndad ehk noorus on ilus aeg).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar