Mario Vargas Llosa – Kapten ja külastajannad (1994)

Veider, et nii lõbusriivatust raamatust polnud senini midagi kuulnud, mõni taastrükkidele pühendunud kirjastus võiks selle kindlasti uuesti välja anda – tekst on seda enam kui väärt (kas ka tõlke keelekasutust tuleks sutt kohendada, on iseasi, mõnes kohas on kuidagi iganenud keelekasutus, ent tõlkija järelsõna järgi võib see taotluslik olla).

Lugu siis sellest, kuidas pedantlik ja püüdlik äsja edutatud kapten saab armeejuhtidelt ootamatu ülesande – ta peab organiseerima Peruu kolgastes paiknevatele sõjaväeosadele seksuaalset rahuldamist, sest rahuldamata sõjaväekohuslased kipuvad liialt tsiviilisikute naisi vägistama; ühesõnaga, milline blamaaž sõjaväele kui riigi juhtivale jõule (tõlkija järelsõnas on romaani poliitilist tausta selgitatud, ei viitsi kordama hakata). Kapten Pantoja saabub noore kena naisukese ja armastava emaga kolkalinna, kus aga tema ülesandest ei taha sealne sõjaväeringkonnaülem midagi kuulda (ebamoraalne värk!), ent lõpuks lubab peale armeejuhtide poolset survestamist kaptenil incognito tegutseda. Mundrist loobumine, milline raske hoop kapteni eneseteadvusele!

Aga, käsk on täitmiseks ning kapten Pantoja loob sidemed kohalike kupeldajatega ja võtab nad salaja armee teenistusse. Samuti valitakse prostituudid ehk ametlikumas kõnepruugis külastajannad. Õhuvägi eraldab vana vesilennuki ja hullu lenduri, merevägi annab laeva, et Amasoonase džunglis liikuda saaks – sest vahemaad sõjaväepunktide vahel on teadagi metsikud. Algab sõjaväelaste (aga mitte ohvitseride, sest vaja naisressursse ökonoomselt kasutada) rahuldamine. Sõduripoisid on õnnest hullumas! Pantoja naine ja ema ei tea mehe ja poja tegevusest midagi, nende teada on mees luuretööga hõivatud. Ent nojah.

“Niisiis läheneb enamus sealseid lõbutüdrukuid kolmekümnele, eemalt vaadates on nad peaaegu kõik keskeltläbi kenad, kui hinnata neid funktsionaalsuse kriteeriumi põhjal ja liigse nõudlikkuseta, see tähendab, keha on neil veetlev ja ümar, eelkõige puusadest ja rindadest, kehaosadest, mis meie kodumaa siinses nurgas kalduvad olema lopsakad, ja näod meeldivad, kuigi lähedalt võib märgata rohkem defekte, mitte sünnipärase inetuse mõttes, vaid hiljem tekkinud vistrikke, rõugearme ja hammaste väljalangemist, kusjuures seda viimast häda esineb nõrgestava kliima ja toitumispuudujääkide tagajärjel Amasoonias üsna sageli. Kaheksa kohalviibinu hulgas olid ülekaalus valge naha ja selvaindiaanlaste näojoontega tüdrukud, seejärel tulid mulatitarid ja lõpuks idamaist tüüpi naised. Läbilõikes hakkas silma pigem väike kui suur kasv ning personali ühisnimetajaks on sellele piirkonnale iseloomulik vitaalsus ja lõbusus.” (lk 28-29)

Kapten kehtestab seksuaalsele rahuldamisele range sõjaväelasliku ja ökonoomse korra. Naistöötajad teevad rivistusi ja ei vaidle ülemusele vastu jne – aga naised on igati rahul, neid koheldakse korrektselt ja tööalane kindlus ning muidu turvalisus võrreldes tavapärase prostituudi eluga, keda kliendid ja politseinikud kimbutavad. Aga probleemid, teadagi, on kergelt tekkima. Esiteks ei jagu naisi meeletu sõjaväelastemassi rahuldamiseks (vaja oli vist 2250 naist, kes töötaks kuus 25 päeva ning sooritaks päevas mõne tunni jooksul 10-20 mitteperversset rahuldamist). Taga hullemaks, seni sõjaväelaste sooritatud vägistamiste pärast marus olnud tsivilistid-närud tahaks ka külastajannade teenuseid kasutada. Seda olukorda püüab omakorda kasutada kõmuline raadioajakirjanik Sinchi, et kapten Pantojalt raha välja pressida. Ja puhkeb skandaal.

“Requena, kakskümentteisel ogdoobril

tuhat957 

Vaper Sinshi!

Anna aga pihda oma Radio Amasoona saattes, mida me siin kõik kulame ja sulle käsa plagsudame, sest Santa Isabelita paasi madrussed muutkui tovad iquitosest sia oma litsa ühe Eeva-nimelise sure laevaga, supplevad nendega siin puhdas vees ega lupa, et keski neid näppuodsaga kadsuks, ja sadavad nad tagasi, ilma et meije, Requena brokresiivne norsugu midagi teha saags. Kas nii on õiklane, Vaper Sinshi? Käisime juba külameste gomisjooniga, eesodsas külavanem Teófilo Morey isi, Santa Isabelita paasi ülemuse jures prodestimas, aga se argbüks ajas kõik takasi, et kudas ma lupan Requena normestel karada Gülastajaanasi, kui Gülastajaanasi pole ollagi, vandus veel märterlabse kuju jures, va getser. Nigu meil poleksgi silmasi või kõrvasi, Sinshi, kudas se sulle meeltib? Miks madrussed saavad ja maije ei ? Kas meil ei olegi dilli? Pista se kiri oma saattesse, Vaper Sinshi, lasnad väriseta, ja lö nad pihugs ja bõrmuks.” (lk 108-109)

Ning rohkem sisu ei jutusta, sest juba pool raamatut sai tutvustatud ja kiuslikult jäi mõnigi tähtsam liin valgustamata (juhtub mõndagi!). Tekst pole esitatud nö klassikalise proosa vormis – 10 peatükist kuus koosnevad ametlikest aruannetest ja kirjavahetusest ja ajaleheartiklitest või refereeringutest (sõjaväelise bürokraatia stiilis raportid prostitutsiooni ja seksuaalelu organiseerimisest on kantseliitlikult silmiavav). Neli peatükki (sealhulgas ava- ja lõpupeatükid) on aga segipööratud dialoogimaastik, lõputult hargnevad või põrkuvad lühikesed dialoogikatked, mis istuvad pagana nauditavalt üksteise kukil (eriti vaimustav viimane peatükk, kõik need prostituutide saatused); sosinate, kõneluste, käskluste, helluste koor või risoom. Meisterlik.

Ahjaa. Pantoja paralleeltegelaseks on väärusuline vend Francisco oma religioonisegadusega, kes kolkaühiskonnas kapteniga samaväärset (õigemini hullemat) anarhiat tekitab. Aga sellestki juttu tõlkija järelsõnas.

Raamat on vast kergemini / ladusamalt loetav kui “Tädi Julia ja kirjamees”. Kvaliteet!