Julio Cortazar – Salarelvad (2011)

Julge tõlkevalik “Ajavaimu” sarjas, pole raamatu väljaandmist toetanud Kultuurkapital ega mõni muu institutsioon; ei kujuta ette, et sel raamatul oleks just palju lugejaid, tegemist pole ju Dahli või mõne muu väikekodanlikumale maitsele sobiva lühijuttude koguga. Aga kes teab, eksida on rõõm ja postmodernism toidab vaimu. Sest tegemist on mõistmist avardava raamatuga. Või kantseliitlikult väljendudes – kultuuripilti rikastav tekst. Mis on, tõesti, tõsi.

Minu jaoks hakkas raamat tööle alates kolmandast jutust; “Ema kirjad” on taastõlge ning “Hea teeninduse” puhul kerkis pähe mõte, et Cortazari tõlke lauseehitus on huvitav ja irriteeriv (mis on õigupoolest terves raamatus eriskummaliselt huvitav; nihkes, üleliigne, rütmitu, külluslik, ebamugav – ehk siis hea). “Saatana ila” tekitab oma nihkuvuses muidugi üleüldist segadust. Sommer on oma proosaga vast pürginud sellise kõnepruugi või deliirse normaalsuse poole, mis paiskub esile “Tagaajajas” - ja see lugu on tõsine meistriklass ka minu labasele maitsele, seda lugedes meenus see narkootiline laks, kui sai viimati tõsiselt head teksti avastatud (selle laksu tagaajamine / kordamine muutub üha raskemaks; see lugu on ehk üks selle aasta tõlkeelamusi, vapustav (skisofreeniline?) tekstivoog pilves vaimuhaige muusiku auklikku maailma. Stiil! Lõpulugu “Salarelvad” on paras x-files või väärastunud lõige reaalsest välja.

Mitteromaanide veerimine on tüütu, ent “Tagaajaja” on ikka nii hea proosalaks, et oiga mõnust.

“Nüüd möödub üks suur valge pilv, nagu kõik need päevad, kõik see loendamatu aeg. Mis öelda jääb, on alati üks pilv, kaks pilve, või pikad tunnid täiuslikult puhast taevast, nööpnõeltega minu toa seinale kinnitatud imepuhas ristkülik. Seda nägin ma silmi avades ja neid sõrmedega kuivatades: puhas taevas, ja siis üks pilv, mis sisenes vasakult, demonstreeris aeglaselt oma kenadust ja kadus paremale. Ja siis veel üks, ja mõnikord seevastu muutub kõik halliks, kõik on üks tohutu suur pilv, ja äkitselt krabisevad vihmapritsmed, tükk aega näeb pildi peal sadu, nagu tagurpidi nuttu, ja vähehaaval pilt selgineb, ehk tuleb päikegi välja, ja jälle sisenevad pilved, kahekaupa, kolmekaupa. Ja tuvid, vahetevahel, ja nii mõnigi varblane.” (“Saatana ila”, lk 70)

sehkendaja

päevaleht

sirp