“Ma tahan vaid teie nahka nuusutada, Emmi. Ma ei taha sugugi teada, kuidas te välja näete. Me ei pane tuld põlema. Täiesti pimedas. Vaid paar suudlust, Emmi. Kas see on kurjast? On see petmine? Mis on petmine? Meil? Või hääl? Või lõhn? Või üks suudlus? Ma tahaksin praegu teie juures olla. Ma tahaksin teid embuses hoida. Vaid ühe öö Emmiga veeta. Ma sulen silmad. Ma ei pea teadma, kuidas ta välja näeb. Ma pean teda vaid nuusutama ja suudlema ja tundma, päris lähedalt. Ma naeran õnnest. On see petmine, Emmi?” (lk 165)
“Moodne aeg” paneb jälle suhtedraamat, aga võrreldes muude sellelaadsete üllitistega siit sarjast on tegemist üldhuvitava ja elulise teemaga ehk siis hea lugemine igale täiskasvanule, kes kasutab internetti enam kui tööasjus või arvete maksmiseks. Kõiksugu netiflirdid tundmatutega on teadagi kihvtid ja erutavad (no kuni mõne maniakiga põrkud vms), aga anonüümne tähelepanek on selline, et aastate jooksul on inimesed nagu kirjade (õigemini meilide) kirjutamise oskuse kaotanud – saaks aga vaid msnis smailisid loopida või feissbuukis laikida jms. Ja see on kurb ja igav (no kuidas kellele muidugi). Paberkirjadest võib vaid unistada! Ei mingit vaheldusrikkust ega fantaasialendu, nii sellelt romantikalt nülitaksegi nahka (milline tarkusetera küll kõrva taha salvestamiseks!). (Kas praegused kuumad ilmad soodustavad mõttesegadust?)
Lugu siis sellest, kuidas juhuse läbi satuvad kirju vahetama kolmekümnendates murtud südamega Leo ja pereidülli nautiv Emmi (üllatus-üllatus, nad ei hakkagi edaspidi kasutama ühtki välksuhtlusprogrammi). Algne sarkastiline nokkimine areneb ja areneb... millekski igapäevaselt asendamatuks, ootamatu võimalus olla aus ja ehe. Tuleb tuttav ette? Ja algab draama ja armukadedus, virtuaalne omandiiha vs reaalne elu (ja kui suur on tegelikult reaalne elu jne). Kah tuttav olukord? Kui nüüd aus olla, siis Leo käitumine on nagu enamvähem arusaadav, samas kui Emmi tundepursked panevad vahel kukalt kratsima. Aga samas, jeerum küll, äratundmine, niukseid asju juhtub (ütleb sisemuses parasiteeriv dr Noormann (mis see on mingi nali - “noor mann”?)), sest naised on ikka huvitavama käitumisega kui mehed. Tekst ongi selline, et mingit silmiavavat elamust siit just ei leia, aga vaat selle meilivahetuse kirjalikult lugemine paneb kaasamõtlema ja mälestustes sobrama, kuidas iseenesest midagi nii loogiliselt lihtsat osutub tegelikult... kuidagi keeruliseks. Ja hingekriipivaks. Glattauer oskab kirjutada.
juuli raamaturiiul
hergistav ja alakulune, mhmh.
VastaKustuta