01 juuli, 2011

Jim Ashilevi – Ma olen elus olemise tunne (2011)

Avalehekülgedest sumiseb vastu kirjelduste ja märksõnade pehme proosa, Kahroga võrreldes nagu öö ja päev ning maailmavalugi täiskasvanalikum. Lugu siis kultuuri- ja meelelahutustöötajate angstirikkast eluolust, suhted ja üksindus. Korralik tühjavõitu tekst – selles mõttes, et peabki ilusalt tühi olema. Paratamatult tekib paralleel Nurklikuga, kelle nooruslikkus on vast põrpivam ja hingelähedasem, Ashilevi tekst jääb mulle pisut iluproosaks (või noh, justkui vaikne Rohelend?). Raamatu parim hetk on coitus interruptuse (lk 145-148) külm kirjeldus (aga kes keelab seda keevalt lugeda). Natuke arusaamatu see teksti morbiidsus ja frigiidsus on; vahel eksleb enesetapp, vahel juhtub abort ja muidu üleüldine seksuaalne probleemsus – ühesõnaga, hoiatav näide rahustite söömisest. Hea kerge lugemine, kahe tunniga saab raamatu läbi. Ja hea, et takkajärgi jääb hinge mingi äng.
(nii ja naa blogi räägib autismist, mis on mõte.)

“Lõunaaegselt hommikusöögilt üksi koju sõites liigun hallis varjudeta valguses sirgjooneliselt mööda teed nagu igiliikur. Elu on igav ja igavene liikumatu liikumine. Peaaegu unustan oma olemasolu, kuni müristav taevas tardumuse lõhestab. Siis, kergelt raputatud imestusest, et avariid pole teinud, sõidan vihmavalingusse. Rooli hoides ei tunne ma end ei inimese, looma ega millegi muuna.” (lk 106)
loterii
nii ja naa 
sirp
blogistaja
kronotoop
tõnise lugemispäevik
istu mu pingile, kiika mu aknasse

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar