19 juuli, 2011

José Eduardo Agualusa – Minevike müüja (2011)


“Pühapäevakoolis püüdis üks hädise hääle ja väsinud pilguga vana kirikuõpetaja mulle loiult selgeks teha, millest koosneb Igavik. Minu jaoks oli see lihtsalt teine sõna koolivaheaja jaoks. Kirikuõpetaja rääkis inglitest ja mina kujutasin ette kanu. Muide, veel praegugi on kanad minu jaoks inglitele kõige lähedasemad olendid. Tema rääkis meile igavesest õndsusest ja mina kujutasin ette, kuidas kanad puhtas müstilises ekstaasis päikse käes nokivad, liiva sisse pesi teevad ja oma väikeseid klaassilmi pööritavad. Ma ei suuda Paradiisi ilma kanadeta ette kujutada. Ma ei suuda isegi ette kujutada Issandat Jumalat õhulises pilvevoodis peesitamas, ilma et tema ümber tiirleks kanakari. Muide, ma ei tunne ühtegi halba kana – kas sina tunned? Kanad, nagu lendsipelgad ja liblikadki, on kurjale immuunsed.” (lk 62-63)

Raamatuke luiskamiste proosast. Ja gekost. Ja ka perekonnasaaga. Ja muidu osav jutustamine. Ja Angolast. Ja uuestisündidest. Loetav, ühesõnaga. Ja edasi tasub lugeda näiteks sehkendamise blogi.

“Kujutagem ette noormeest, kes sõidab kõrvalteel mootorrattaga. Tuul peksab talle näkku. Noormees suleb silmad ja ajab käed laiali just nagu filmis, ta tunneb, et on elus ja universumiga üks. Ta ei näe, et ristmikule kihutab veoauto. Ta sureb õnnelikuna. Õnn seisneb peaaegu alati vastutustundetuses. Me oleme õnnelikud nendel üürikestel hetkedel, mil suleme silmad.” (lk 65)

lugemik

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar