Tegelikult on kiusatus kirjutada kokkuvõtteks viis sõna. Maagiline realism.
Kena väike raamat.
Aga siis jääb vastik haltuuratunne.
Niisiis, see on kena väike raamat tõe suhtelisusest, lugudejutustamise tõest ning õnneks pisut vähem läila, kui keskmine samateemaline "kirjanik kirjutab kirjanikust"-jutt, sest siin pole teistmoodi tõdede jut(l)ustaja mitte mingisugune kirjatsura, vaid pesueht suguvõsavõltsija. (Mis on ometi auväärsem amet, vähemalt kirjaniku poolt kujutatuna küll.) Teha väljamõeldisest reaalsus on tema amet ja erioskus.
Lisaks suguvõsavõltsijale jutustavad oma valesid (oma mõtteid? oma unelmaid?) reaalseks ka mitmed teised tegelased, ning kuigi lootõde, hästi jutustatud tõde, selgub olema vägev, sattub ka päris tõde siiski midagi reaalset, pinnaleujuvat ja omal karmil moel uppumatut olema.
Tegutsetakse põhiliselt Angolas, meeldiv on sealjuures, et tegelaste neegerlus või valgus ei oma väga suurt tähtsust nende üldise eluvaate ja saatuse osas.
Samas poliitika omab - ja massiivselt.
Maagline osa maagilisest realismist on seotud minajutustaja isikuga ja sellega, et loos esineb paras hulk unenägusid, mida mäletavad mitu isikut. Majandust ja poliitikat mingisugune tavamõistusest väljaspoole jääv maailmanägemus ei puuduta, nagu kohane ongi.
Need on juba omaette maagiadimensioon nii ehk nii.
Kolm on meil siin sellest raamatust juba kirjutanud ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar