Juri Vella – Järvetuul (2011)

“Hommikul järve ääres 

Veepiiril kohtusid kaks udu. Üks, roosa, tuli järvelt. Teine, violetne, tuli metsast.
“Kes sa oled?”
“Udu.”
“Minagi olen udu.”
“Aga miks ma sind ei näe?”
“Mina sind ka ei näe...”
Samal ajal lebas lähedal põõsastes mäletsev põhjapõder, silmad suletud, ning nägi ja kuulis kõike.” (lk 163)

Vella pole kirjanduslikult teab mis särav kirjutaja (no stilist siis), eks see eeldab kaasaelamist ja nii. Siberi looduse solkimise ulatust on raske ette kujutada ehk siis lood põhjarahvaste eluolu kokkutõmbumisest nõukogude tingimustes. Ja sääsed, palju-palju sääski. Põhjapõdrad ja naftatööstuse hoolimatus ja pakane. Vahel muinas-, mõistu- ja tõsijutte; inimesed, olge loomulikud. Endale parimaks ehk “Kuidas Julgeolekuvolinik õpetas kalamehi kala püüdma” - aga seda lugege ise.

“Tulevase põhjapõdrakasvataja eeskirjad
(7x7) 

1. Järgi oma sugukonna tavasid, nii on lihtsam elada.
2. Haabjas ja narta aseta ninaga päikese poole.
3. Ära raiu maapinda kirvega, sest maa on elus.
4. Ära mine vanemate inimeste selja tagant läbi...
5. Ära tõsta toitu keevast katlast, muidu kasvavad sulle soolatüükad.
6. Kingitust ei tohi tagasi võtta, muidu kõrvetad rüü allääre ära.
7. Kui annad esimesena juua endast vanemale, kukub puu sulle peale. 

1. Kui räägid halbu sõnu, kukuvad sul hambad välja.
2. Kui sööd tooreid marju, tekib su silmadele kae.
3. Kui mängid tulega, teed öösel alla.
4. Ära roni puude otsas – kukud alla ja muutud tüdrukuks.
5. Ära raiu maapinda kirvega – rikud tööriista.
6. Kui lähete kahekesi metsa, ei tohi puust üks ühelt, teine teiselt poolt mööduda, muidu lähete tülli.
7. Püstkoda aseta väljapääsuga päikese poole.” (lk 164)