Lugu siis jätkub sellega, kuidas vahva sõdur viimaks Lukaši kompaniiga rindele satub ja mis seal kaitsekraavides kahuritule all juhtub, jutud Švejki enneaegsest surmast on alusetud jne. Aga noh, ikka leidub mõni lehm, kes keerab täisjõulise mehe elu tuksi ehk siis kangelane satub totra juhuse läbi venelaste kätte sõjavangi. Pole just ime, et nõukogude ajal ei trükitud seda teksti üleüldises Hašekivaimustuses, Vanek annab vastu päid ja jalgu kõigile osapooltele, Venemaaga tutvumine pole mingi niisama vangilaagris molutamine. Raamatu parim osa on vast sõjavangide (Švejk, vabatahtlik Marek ja slovakk) juhtumised ja eluolu vene (ukraina?) külas, kuhu neid tööle munsterdati – ehk siis modernsed eurooplased vs vanamoodsad talumehed (aga millised volüümikad aplad talutüdrukud!), tollasele tšehhi lugejale võis Venemaa olud üpris šokeerivad tunduda. Tekst parem kui eelnevalt ootasin, sai naljagi.
“Kella üheksa paiku jõudsid nad põllule, kus Trahhim Ivanovitš seletas erutatult karjudes Švejkile, mida ja kuidas nad peavad tegema ja kus Švejk, vähematki mõistmata, end kõigega nõus ütles olevat ja kõike heaks kiitis:
“Nisu saab niidetud, kaer pekstud, päevalilled saavad mullatud, lähen hobusekarja ja härgi joodan ka. Dada, harašo, dada.”” (lk 133)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar