Raamat siis inimestele, kes armastavad Jane Austeni loomingut, ning salaja loevad Maniakkide Tänavi loomet... või vastupidi, läkski nüüd segamini. Igal juhul, kui oled lugenud “Uhkus ja eelarvamust”, siis siin pea samasugune fiiling – 5 õde käituvad ikka nii nagu vaja, mrs ja mr Bennet peavad oma väikest võimuvõitlust ning nagu ikka, aadel ja ohvitserid ja õhkamised meeste ja ballikeste järele. No väike erinevus on see, et Hockensmithi Austeni Inglismaal toimuvad aegajalt üleriigilised sõjakäigud zombide vastu.
Nii ka seekord – probleem selles, et Inglismaale pikema rahuaja saabudes hakati seal mõne aja pärast surnuid matma ilma neilt pead maha raiumata ja see muudab laiba teatavasti vägagi vastuvõtlikuks zombikatkupisikule. Inimlik rumalus! Kristlik taak! No ja siis armsas Hertfordshire's hakkab tilkuma progresseeruvas tempos seesinatseid tegelinskeid. Mr Bennet kui endine zombivastase võitluse ninja hakkab seepeale kiiruga oma viit aadlipreilit koolitama Shaolini võitluskunsti eksperdiks – ta teab, mis neid ees ootab, ja see ep ole mitte kena. Mrs Bennet pole sellise asjade käiguga üleüldse rahul – keegi ei taha abielluda tibinaga, kes jookseb mõõgaga ringi ja röögib võitlushüüdeid. No kole noh. Ka mrs Bennetil on salapärane minevik...
Pereisa appihüüde peale saadab Londoni zombivastase võitluse staap omakorda eksperdi Benneti perekonda, et see koolitaks tütreist tapamasinad (Londonis ollakse pahased – ninjad ollakse eluaeg, ja lastest pidi mr Bennet niiehknaa tapjaid koolitama, mida ta polnud senini teinud, selge lepingurikkumine). Milline salapärane noormees see küll on, tütred imetlevad. Ja siis on veel lord Lumpley. Ja leitnat Tindall ja õpetlane Keckilpenny, kes saabuvad maakohta väikse väeüksuse juhtivkoosseisus. Puhkeb südamete murdumise trall, kus Jane ja Elizabeth on täiesti hädas Selle Õige idenfitseerimisega. Ning zombid tõusevad haudadest ja murravad endile uusi võitluskaaslasi, laibajäänused lendavad sinna-tänna ja mujalegi, õeksed peavad hakkama oma uusi oskusi rakendama, ja kiirelt.
“The dreadful wriggled toward her again. Just as it jerked its head up for a chomp out of her shin, she plunged her swprd through its mouth, skewering it straight down the spine. Yet still the creature wouldn't die, and it writhed wildly and bit at the blade of the katana, chipping off shards of its own jaw.
Mary walked over to the tree her sisters were sitting in and bashed the zombie against the trunk until what was left of its brain had been smeared like blackberry jam across the rough bark. At last, the unmentionable stopped moving.
“Mary, that was... astonishing.”” (lk 190)
Ühesõnaga, pulli saab, eriti raamatu teises pooles, kui läheb tõsiseks zombivõitluseks ning kõik mehekandidaadid on end kenasti teksti sisse seadnud ja liigutavad haarmeid sobiva tibi õnge võtmiseks. Lõpp saabub küll vähe ootamatult, aga sel vast seos eelmise raamatuga. Õekesed on päris hästi “originaali” järgi teostatud, siiras ja naiselik Jane (kes seetõttu saab saatuselt peksa), ärgas ja õiglane Elizabeth (kes seetõttu omandab ninjandust kergemini), nohiklik Mary ja plikalikud Kitty ja Lydia. Raamat oleks ehk väärt tõlgetki, kuigi see jääks vast hooajatooteks.
“Jane and Mr. Bennet stared at Elizabeth.
She stared at nothing.
She was facing the window at the far end of the attic, looking directly into a light she didn't really see. Even if they survived, she knew, a part of her had died and could bever be resurrected. The part of her that would hesitate. The part that knew mercy. Perhaps the part that could fall in love.
She'd better off without it. Just look at the men who'd loved her and Jane. All dead or ruined.
A world with zombies in it had no tolerance for softness or sentiment. The dreadfuls infected everything just by virtue of existing. To live in their world, one had to become like them. Dead inside.
So be it.” (lk 279-280)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar