20 veebruar, 2011

Jane Austen – Armastus ja sõprus (2003)

Mu loomulik tundlikkus oli juba väga häiritud õnnetu võõra kannatustest ja niipea, kui teda esmakordselt nägin, tundsin, et temast sõltub mu tulevase elu õnn või Õnnetus.” (lk 8)

Lugu siis sellest, kuidas romantiliselt meelestatud noorikud astuvad vastu vanematele ja muudkui armuvad ja abielluvad ning põgenevad vanemate või hooldajate juurest ära. Sest muuhulgas need õrnahingelised armastajad ka näppavad või õigemini laenavad süüdimatult varanatukest (ah, kui kurb lugu avaneb lk 41!). Aga neil on selleks igati õigus, sest tundlikud hinged põlevad igikestvas armastuslõõmas. Muidugi. Ja sõprus, mis ei tunneta piire.

Kunagi pole ma näinud nii liigutavat Stseeni kui Edwardi ja Augustuse kohtumine.
“Mu Elu! Mu Hing!” hüüatas esimene. “Mu jumaldatud ingel!” vastas viimane, kui nad teineteisele vastu tormasid. See oli liig Sophia ja minu tunnetele – me nõrkesime teineteise järel sohvale.” (lk 15)

Toredalt jabur (ja masinlik) lugu, vaimustav, et nii noor inimene miskit sellist kirjutab. Rikutud inimesena muudkui mitteteadlikult ootad de Sade sarnase monstrumi paiskumist õnnetute neidude kallale, aga ei, Austen oli ikkagi Inimene! Raevuhoogudega enese tervise korras hoidmine (lk 34) tuletab sutt meelde Foucaulti kirjeldusi hullude ravist möödunud aegadel. See raamat võiks olla raadios kuuldemäng, nii galantset tunnetemöllu kuulaks häämeelega.

Tal polnud aega mulle vastata, sest iga mõte tegeles nüüd meie ees toimuva õudse etendusega. Kaks Härrasmeest, kõige elegantsemalt riides, kuid oma veres püherdamas, oli see, mis me kõigepealt Nägime – me lähenesime – need olid Edward ja Augustus... Jah, kalleim Marianne, need olid meie Abikaasad. Sophia karjus ja minestas – mina karjusin ja läksin otsekohe hulluks... Me jäime nii vastastikku oma tunnete kütkeisse mõneks hetkeks, siis rahunesime ja jätkasime jälle. Tund ja Veerand jätkasime sama õnnetut tegevust – Sophia nõrkes iga hetk ja mina läksin sama sageli hulluks.” (lk 31)  

Kommentaare ei ole: