Viktor Pelevin – Libalooma püha raamat (2011)

Pelevin nagu ikka, samasugune epateerimine ja šokeerimine ning rentsli ja võimu nihkes glamuur; võiks öelda, et puudub uus kvaliteet, autori areng! Võibolla see vene eliidi demoniseerimine on üks viis reaalsust enda mõistusele vastuvõetavamaks muuta (“energeetiline must missa”, lk 177), aga pigem mitte. On siis libarebased ja libahundid asjatamas Moskvas (sutt midagi muud kui Lukjanenko libamaailm), ohtralt sabakiimlemist ja (ropp)filosofeerimist, ikka tühjus ja elu mõte ja sabata ahvide vaimupimedus, kes ja mis on ülilibaloom. (Vaikus.)

Teksti vingeimaks kohaks on ehk kirju lehma riitus (lk 204-212) – sõidetakse põhja naftaväljadele, pannakse muinasjutust välja kaevatud kirju lehma kolp mäekesele ja julgeolekumehed katsetavad libahundiks moondudes, kas nende ulgumise peale muinasjutulehmakolp halastab ja härdub ning juhatab kätte järgmise naftasoone. Naftadollarid peavad voolama, ehk nii õnnestub Venemaa päästa! Kolp härdub, sest näeb eemal libarebaselitsi kaasa ulgumas julgeolekumeeste nutulaulule (ühtlasi meenutab libaneid seda olevust, kelle pärast muinasjutus kirju lehm maha löödi). Libahuntidel on vast elu üürike võrreldes libarebaste aastakümne tuhandete pikkuse eaga, sellest siis ehk riigitruudus. Raamatu viimane kolmandik on lõputu uinamuina, tegevus tardub ja käib üks mantratamine.

Ulmekirjanduse baasi arvamustes on romaani loost rohkem juttu.

“Minul oli kogu eelmise sajandi jooksul ainult üks tätoveering – kaks rida, mis luuletaja W.H. Auden on igaveseks mu südamesse põletanud ja ühesilmaline tätomeister Slava Kossoi mõneks ajaks mu õlale torkinud:
I am sex machine 

And I'm super bad. 

Selle all oli suur sinine pisar, mida kliendid pidasid miskipärast kord sibulaks, kord klistiirikannuks – võiks arvata, et tolmuse nõukogude paradiisi asukad ei teadnud tõepoolest, mis on kurbus.” (lk 124) 

“Lugemine on suhtlemine ja meie suhtlusring teebki meist selle, kes me oleme. Kujuta näiteks ette, et sa oled oma elus rekkajuht. Raamatud, mida sa loed, on nagu pöidlaküüdi-teekaaslased, keda sa peale võtad. Kui sa võtad haritud ja sügava mõtteilmaga inimesi, saad targemaks. Kui võtad lolle, saab sust endast loll. Krimkadega läbi ajada, see on nagu... Nagu pakkuda suhuvõtmise eest küüti poolkirjaoskamatule prostituudile.” (lk 133)

ulmekirjanduse baas
päevaleht
sehkendaja
avaldatud mõtted