20 oktoober, 2011

Alan Alexander Milne - Karupoeg Puhh (1977)



"Notsu elas ühes väga uhkes majas suure pöökpuu sees. Pöökpuu jälle kasvas Metsa sees ja Notsu ise elas oma maja sees. Otse Notsu maja kõrval aga seisis katkine lauatükk, millele oli kirjutatud "LÄBIKÄIK K". Kui Christopher Robin kord Notsult küsis, mida see tähendab, vastas Notsu, et see on tema vanaisa nimi ja et see olevat nende perekonnal juba ammust ajast. Christopher Robin ütles küll, et tema meelest ei saa kellegi nimi olla Läbikäik K, aga Notsu jälle vastas, et saab küll, sest tema vanaisal ju oli, ja et see "K" seal olevat lihtsalt lühendus: tegelikult olnud tema vanaisa nimi Läbikäigu Kusti, see aga omakorda olevat lühendus Läbikäigu Kustavist. Notsu selgitas veel, et kaks nime olevat tema vanaisal olnud selleks juhuks, kui ta ühe neist kuhugi ära peaks kaotama."
(lk 27)

"Notsu teadis täpipealt, mida ta Elevantsile ütleks:
ELEVANTS (kahjurõõmsalt): Ohoo!
NOTSU (ükskõikselt): Tral-lal-laa, tral-lal-laa.
ELEVANTS (üllatunult ja mitte enam nii enesekindlalt): Ohoo!
NOTSU (veelgi ükskõiksemalt): Tidi-ram-pamm, tidi-ram-pamm.
ELEVANTS (jälle oma "ohhoo' d" alustades ja seda siis kohmetult köhatuseks keerates): Oh-kh-hm! Mis see's õige on?
NOTSU (üllatunult): Oo, tere! Ah et mis see on või? See on minu tehtud Lõks ja ma ootan, et Elevants siia sisse lendaks.
ELEVANTS (kole pettunult): Oo! (Pärast pikka pausi.): Ikka tõesti või?
NOTSU: Täpselt nii.
ELEVANTS: Oo! (Närviliselt.): Mi-minu meelest oli see hoopis Lõks, mille mina tegin Notsude püüdmiseks.
NOTSU (üllatunult): Oh, ei, üldsegi mitte!
ELEVANTS: Oo! (Vabandavalt.): Sii-siis ma nähtavasti eksisin.
NOTSU Paistab niimoodi jah. (Viisakalt.): Kahju küll. (Jätkab ümisemist.)
ELEVANTS: Hm... hm... ma... nojah. Siis on mul vist targem tagasi minna?
NOTSU (ükskõikset nägu tehes): Kas tõesti? Ah jaa, kui juhtute kuskil Christopher Robinit nägema, siis võiksite talle öelda, et mul on teda vaja.
ELEVANTS (teenistusvalmilt): Jah, kindlasti! Tingimata ütlen! (Kiiruga ära.)
PUHH (kes ei pidanud küll seal olema, aga ilma kelleta siiski läbi ei saa): Oi Notsu, kui tark ja vapper sa ikka oled!
NOTSU (tagasihoidlikult): Oh, mis sa nüüd, Puhh, pole kõne väärt. (Ja kui Christopher Robin ilmub, võib Puhh sellest kõigest ka temale rääkida.)"
(lk 144)

Ööküll kutsub Iiahit peole:
""Iiah," teatas ta, "Christopher Robin korraldab peo."
"Väga huvitav," vastas Iiah. "Arvatavasti saadavad nad siis pärast jälle mulle mõne mahakukkunud palukese, millel on otsas sõtkutud. Jaa-jaa, ikka lahkelt ja tähelepanelikult. Oh, mis te nüüd, pole kõne väärt."
"Mul on sinu jaoks kutse."
"Mis asi see on?"
"Kutse!"
"Jah, kuulsin juba. Kes selle maha pillas?"
"See pole mingi söömaasi. Sind palutakse tulla peole. Homme."
Iiah vangutas aeglaselt pead.
"Sa mõtled vist Notsut. Seda erksate kõrvadega väikest vennikest. Küll ma ütlen talle."
"Ei, ei!" vastas Öökull juba üsna kärsitult. "Sind kutsutakse."
"Oled sa kindel?"
"Muidugi olen. Christopher Robin ütles: "Kõik! Ütle neile kõigile.""
"Kõigile välja arvatud Iiah?"
"Kõi-gi-le," kordas Öökull tusaselt.
"Aa," ütles Iiah. "Eksitus, mis muud, aga olgu, ma tulen siiski. Vaadake ainult, et te mind ei süüdista, kui sadama hakkab.""
(lk 110-111)

"Niisiis seadsid nad pärast hommikueinet sammud Notsu poole. Tee peal püüdis Puhh Tiigrile selgeks teha, et Notsu on üks imetilluke Loomake, kellele sugugi ei meeldi hüppamine ega kargamine, ja ta palus Tiigrit, et see vähemalt esialgu väga ei kargaks. Ja Tiiger, kes kogu tee end aina puude taha peitis ja sealt siis salamahti Puhhi varju kallale kargas, kui see vari just taha ei juhtunud vaatama, seletas, et tiigrid olevat niisugused kargajad ainult enne hommikusööki, ja et niipea kui nad juba mõned tõrud hamba alla on saanud, muutuvad nad kohe vaguraks ja kombeliseks."
(lk 130)

""Vaata Puhh!" hüüdis Notsu äkki. "Seal ühe männi otsas istub keegi."
"Istub jah!" imestas ka Puhh uudistavalt üles vahtides. "Mingisugune loom vist."
Notsu haaras Puhhil käevangust -- juhuks kui Puhh kartma peaks lööma.
"On see mõni Kuri Loom või?" küsis ta ja vaatas ise hoopis teise kanti.
Puhh noogutas.
"See on Jaagular," teatas ta.
"Mida need Jaagularid teevad?" päris Notsu, ise salamisi lootes, et nad mitte midagi ei tee.
"Nad peidavad end puude okste vahele ja kargavad sealt sulle kaela, kui sa parajasti puu alt mööda lähed," teatas Puhh. "Christopher Robin rääkis seda mulle."
"Võib-olla on siis targem sinna alla mitte minna, Puhh. Muidu ta viimati kukubki ja saab veel haiget."
"Ei nemad sul haiget saa," vastas Puhh. "Nad on hiigla osavad kukkujad."
Aga Notsu leidis siiski, et oleks suur viga niisuguse osava kukkuja alla jääda, ja juba ta kavatses otsa ringi keerata, et midagi ära tooma minna, mis ta maha oli unustanud, kui see Jaagular äkki häält tegi.
"Appi! Appi!" karjus ta.
"Nojah, just Jaagulari moodi," selgitas Puhh õhinal. "Enne karjuvad "Appi! Appi!", ja kui sina siis üles vaatad, kargavad muudkui sulle kaela."
"Mina igatahes vaatan maha!" hüüdis Notsu valju häälega, et Jaagular kogemata ei eksiks.
(lk 156)

Originaalis on nad aga sellised: (viide)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar