22 oktoober, 2011

Dan Simmons – Endymion (2002)


Kui esimene raamat on eepiline, teine adrenaliinilitakas, siis kolmas on isiklik või intiimne ehk siis midagi arenguromaani laadis (või mitte) – Rauli ja de Soya odüsseiad Aenae pärast, mäng käib üle meeste peade (või on nad natuke vales kohas vette visatud), nad on suured etturid Paxi ja Tasandi võimuvõitluses (ehk siis: “tooge mulle Aenae pea”). (Aga tegelikult.) Kuna kangelaste hulk on langenud talutavuse määrani (3+2+1), on nüüd võimalik tegelastesse süüvida ja neil endil hea kildu visata, ja seda muidugi seoses maamats Rauliga, kellest peaks potitatama Sangar. Igatahes saab siin raamatus itsitada kõiksugu kangelaslikkuse kõrval, ehk siis: Simmons on taas jutustamisviisi meisterlikult muutnud.

“Vajutasin 'edasi' mustrile ja me hakkasime lendama ülesvoolu, võssakasvanud võlvi poole. “Kas sa saad minuga läbi kaugsiirdeportaali rääkida?” küsisin ma.
“Käivitatud portaali?” küsis laev vastu. “Kuidas ma saaksin seda teha, härra Endymion? Te oleksite siis valgusaastate kaugusel.”
Sellel laeval oli eriline oskus mulle tunda anda, et ma olen rumal ja mats. Kuigi tema seltskond mulle harilikult meeldis, pean tunnistama, et mul polnud eriti midagi selle vastu, et ta meist maha jäi.” (lk 288)

Ahjaa, raamatu lõpupooles hakkab teksti ilmestama kolmas mõttemaailm ehk siis Veristaja inimlaadne koopia Nemes, kes/mis on järjekordne Tasandi kurjusprojekt inimkonna sünapside allutamiseks. Pisarakiskuja on Aenae vandersellide Sol Pacemi läbimine, kõigepealt jäävangis rähklemine (jõgi, brr!) ja seejärel Nemesi hävitustöö planeedi pärismaalaste kallal (oh!). Epic yeah on Veritseja ja Nemesi duell, wunderbar möll. Eks omaette lõbu on jälgida Paxi poolt ajaloo ümberkirjutamist.

Kui Hyperioni lugudes on surmasau Hegemoonia ohvitseride hallata, siis Paxi aegadel käsitlevad seda ilget relva juba tavalised reamehed. Natuke arusaamatuks jääb ristikuju vastuvõtnute vananemine – peale surma moodustuvad kehajäätmetest ikka samaealiseks jne, aga mis siis saab neist, kes nö naturaalselt vananevad, millisena nemad taassünnivad? Vist vanadena.

Ja muidugi, need ristikujudega elluäratamised kullerlaevadel, mis mind viimasel ajal hägusalt painasid (ja kui palju valesti mäletamist sellega seoses, jeerum küll).

“Need on inimesekujulised polstrita terasalused, mis meenutavad pigem lahkamislaudu kui voodeid. Alustel on püstservad – de Soya on kindel, et nende ülesandeks on hoida vedelikku suure raskuskoormuse juures maha loksumast – ja ta taipab, et ainuke kompenseeriv jõuväli laevas on mõeldud ümbritsema neid voodeid, nii et pulbristunud ihu, luud ja ajuollus lõpupidurdusele järgneva kaalutusperioodi ajal lendu ei tõuseks.” (lk 66) 
“Ükski kolmest šveitsi kaardiväelasest ei lausu sõnagi. Kõik nad mõtlevad ilmselt surmale surmas, mis siis järgneks – hukule, millele ei eelne vähimatki hoiatust. Nad jääksid oma kiirendusvoodites/elluäratuskambrites magama nagu harilikult ja lihtsalt ei ärkaks enam kunagi... vähemalt mitte selles elus. Ristikuju sakrament on tõeliselt imeväärne – see suudab taaselustada tükkideks rebitud ja plahvatanud surnukehad, annab tagasi keha ja hinge nendele uuestisündinud kristlastele, kes on maha lastud, põletatud, nälga surnud, uppunud, lämbunud, surnuks pussitatud, lömastatud või haiguste ohvriks langenud – kuid sellel on omad piirid: väga pikaajalise kõdunemise vastu on see võimetu, ja sama kehtib ka laeva planetaarmootoris toimunud termotuumaplahvatuse puhul.” (lk 454-455) 
“Raafaeli mootor on suurel määral pettus: kvantkiirusele liginedes saadab see signaali meediumile, mida kunagi nimetati Siduvaks Tühjuseks. Mujalt tulev energiaallikas käivitab kaugseadise, mis rebestab selle meediumi ühe alltasandi, murdes end läbi aja ja ruumi struktuuri. See rebestus surmab silmapilkselt inimestest meeskonnaliikmed, kes hukkuvad agoonias – rakud rebenevad, luud jahvatatakse pulbriks, sünapsid ütlevad üles, soolikad väljutavad oma sisu, elundid muutuvad vedelaks. Need detailid jäävad neile teadmata: kõik mälestused viimastest mikrosekunditest täis õudust ja surma kustutatakse ristikuju rekonstrueerimis- ja elluäratustöö ajal.” (lk 529)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar