Mart Juur, Andrus Kivirähk – Rahva oma kaitse (2000)

Parimad tekstid on vast tsüklites “Elukapten” (napakad staarintervjuud) ja “Saldo Mortale” (kus siis väheke juttu põllumajandusest ja sõjaväeteenistusest). “Tõde ja õigus” on siis paroodia sellest, mida Rummo pidanuks kunagi teleseriaaliks kirjutama? On kaks lisategelast Rohelio ja Rosa; Pearu on suurärimees, Andres usuhullust loll, Madis sõjaroimarist transseksuaal ja Krõõt lihtsalt lipakas. Tekst on päris sürreaalne jämekoomika, kõik see sõda ja kehamuutmised ja paradiis, iga lehega läheb tekst romaanist aiva kaugemale – või noh, ega peale nimede suurt ühist polegi.

Üpris veider lugemine, ei taha öelda, et otseselt halb oleks, pigem ikka ülemeelik. Huvitav, kas sellised raamatud toodavad kirjastusele kasumit? Mitte et mul lugejana sellise trashi vastu midagi oleks. Igatahes, ehk eksperimenteerivam (aga mitte nii totaalne) kui Zorro1, aga igal juhul mitte nii sitt kui Zorro2.

“Halatis naine Epp Lauk:
“Maainimesed on olemas. Ma vannun. Ah et kust ma seda tean? Elan Meriväljal ja eelmise aasta augustiööl, kui paistis täiskuu, tulid nad mulle tuppa ja käskisid endaga kaasa tulla. Ah et millised nad olid? Sellised habetunud, kummikutega, hambaid neil ei olnud. Õue peal seisis neil kummaline sõiduriist, mida nad nimetasid belarussiks. See mürises ja rappus, mind visati kabiini ja viidi nende baasi. Neid baase hüütakse taludeks. Küll oli seal alles koledaid elukaid. Üks oli sihuke: antennid püsti peas ja suure sõrmkinda moodi kott jalge vahel. Kui seda kinnast pigistasid, siis voolas sealt verd, aga see veri oli valge. Maainimesed jõid seda ja valmistasid sellest ka mingit ainet, mida nad nimetasid taluvõiks. Need olid niisugused kamakad. Mind sunniti seda sööma, kuni ma kaotasin meelemärkuse. Kui toibusin, aeti mind lageda taeva alla ja sunniti maad kaevama. Maa sisse olid peidetud sihukesed pruunid junnid, neid nad sõid kah. Nad üldse söövad peaaegu kõike, mis pihku puutub. Ah et kuidas ma sealt pääsesin? See oli pime juhus. Sinna baasi saabus nende jumal. Teda hüüti rüütliks. Ta pidas neile kõne, maainimesed plaksutasid ja vehkisid nugadega. Pärast sõid kõik koos surnud looma. Mind keegi ei valvanud ja ma lasin jalga. Suure surmaga jõudsin tagasi Tallinna, praegu viibin psühhiaatriahaiglas taastusravil. Söön rohtusid.”” (“Kohtumine tundmatuga”, lk 55-56)