Pole just paljutõotav kirjutada teosest, mis on niivõrd igatepidi läbi analüüsitud, tõlgendatud ja ülemõeldud, et iga uus arvamus tundub piinliku lapsikusena. Aga ega polegi praegu hetk põhjalikuks analüüsiks, ikka lihtlugeja omanägemus.
Teadagi, et iga raamat on igakordsel lugemisel peaaegu et uue sisuga. Olen ammu juba plaaninud "Tõde ja õigust" uuesti ette võtta, just selleks, et näha, mis nägu ta siis nüüd on. Ja kas ikka on, äkki on nii, et ei märkagi, ja siis tuleb küsida juba enesearengu kohta. Aga võta näpust: raamat ikka palju sügavam, mitmekesisem, niivõrd laia teemaderingiga, et keskkooliaegne mälestus ei jõua ligilähedalegi. "Tõe ja õiguse" esimene osa räägib nii paljust, nii erinevast, et oleks veider alustada "see raamat on sellest, kuidas...", ja muidugi keegi seda ei teegi, ainult minule oli jäänud kuidagi piiratud mälestus. Aga Tammsaarega on alati nii, oled midagi lugenud ja siis on meeles, et see rääkis näiteks armastusest ("Elu ja armastus"), aga loed uuesti, näed, et pealkirja teine pool õigustab end ikka täie eest. Hea raamatu kõige ümberlükkamatum tunnus üldse -- lõppedes on hirmus kahju, et see nüüd läbi sai -- on olemas ning see seletab ka asjaolu, miks omal ajal kõik osad läbi lugesin, mis sellest, et õpetaja ütles "lugege ainult esimene ja viies osa".
Aga ma ei tahtnud üldsegi nii umbmääraselt kirjutada. Tahtsin tuua kogumi tsitaate teose üldist plaani arvestades täiesti triviaalsete asjade kohta.
Esiteks, mis ei külmeta, see karastab:
"Varasemast kevadest saadik tõmbasid suuremad ja väiksemad põngerjad alatasa palja jalu ümber, esiteks ainult õues, niipea kui seal hakkas maapinda nägema, hiljem ka põldudel, mis varem lumest vabanesid, päterdades kas või poolest säärest lumevees ja külmas poris. Hakkasid jalad seal külmetama, siis lõigati kevadise tuule ja päikese käes tahedal põllul ümber, kuni sääred olid kuivad ja päkad palavad. Nüüd võis uuesti vette ja porri minna, sest seal oli palju huvitavam kui tahedal maal. Nõnda aina vaheldumisi, kuni mitte ainult labajalad, vaid ka pahkluud ja sääremarjad lõhkenud kuusekoore taoliseks muutusid. Siin ja seal ilmusid kärisenud naha pragudesse verepiisad. Aga kes võis neist hoolida, kui lõõtsus kevadine tuul üle Vargamäe, kui helendas päike sinitaevas lumivalgete pilvede keskel, kui karjusid kured ja lõõritas lõoke." (lk 260)
Huvitav, mida isegi mõtleks praegusajal ühest lapsevanemast, kes lubab nelja-aastasel märtsilõpu lumeporis paljajalu mürgeldada. Või siis mõelda, et kas see laps järgmine nädal kopsupõletikus ei ägise. Ei hakka siia tooma tsitaati talvisest lumemürglist, mis ka võrdlemisi ekstreemne (rääkimata ebameeldivusest...), see niikuinii kõigil meeles. (Kui ei, siis käesoleva trüki leheküljed 299 ja 302.)
Kuid karastamise ja külmetamise vaheline piir on õrn:
"Madise luud-liikmed ei tahtnud enam sõna kuulata. Ligi kolmkümmend aastat oli ta mõisale ja Vargamäele ning teistele peremeestele kraavi kaevanud, solistades varasest kevadest kuni hilise sügiseni külmas rabavees, aga nüüd ütles tervis lõpuks üles. Kätes oleks veel jõudu olnud, aga jalus oli raske jooksva, need ei liikunud enam." (lk 442-443) Nii punuski 60-aastane Madis oma saunas korve ning liikuma enam ei pääsenudki.
Pearu ja Andrese suhted ajavad päris naerma. Nojah, naerma ajavad nad kuni sinnamaani, kus Andres, tõsine ja raskemeelne mees, selle asemel, et Pearu rumalusi kergelt võtta, hoopis kibestub, tigestub ning muutub igati vastikuks tüübiks. Vastikumaks kui Pearu. Või ega Pearu ei olegi vastik, ta on lihtsalt tüütu. Andres aga on viimaks päris hirmus tüüp.
Kui Andres Vargamäele tuli, uskus ta, et tõde ja õigus on samatähenduslikud mõisted. Kuid aastatega jõudis ta arusaamale, et ilma õiguseta ei loe tõde midagi: õigust võib saada vaid tõde väänates, aga mis sa ikka palja tõega peale hakkad, kui õigust pole. Pearu oli muidugi pettunud: no mida sa vaidled sellisega, kes esialgu on vankumatult aus ja õiglane, kuid siis järsku muudab oma strateegiat: nagu tuulelipp! Oled sa aus või valelik, vahet pole, aga ole seda siis ikka lõpuni:
"Aga ka mängija võib õigusevastaselt talitada, seda uskus Pearu peaaegu kindlasti ja seda viimast heitiski ta tänapäev Andresele ette. Andres oli tema arvates omasugune valemängija -- valtsturaka lööja sel silmapilgul, kui vastane virutas korralikult omatrumpi. See oligi, mis Pearu vihale kihutas, sagedasti otse marru ajas, nii et ta isegi enam ei teadnud, millest peale hakata. Sest mõtle ometi: kohut käies rääkis Andres endiselt aina tõest ja õigusest, süüdistades Pearut kõveruses ja ülekohtus, aga ise tegi kõverust ja ülekohut samuti kui Pearugi. Andres tegi ikka veel näo, nagu oli see alguses tõepoolest, et tema võtab asja tõsiselt, ei mängi üldse mitte, püüdes ka teisi seda uskuma panna, aga ometi mängis ise sagedasti hullemini kui Pearu. Tema tarvitas vana tõe ja õiguse kilpi selleks, et seal varjul, kõigile nägematuna, lüüa vastuturakat. Pearul ei olnud seda turakat, sest kõik teadsid, et ainult tema mängib, ainult kempleb.
Niisugune oli praegu seisukord ja Pearu võis tões ja vaimus endale vastu rindu lüüa ning küsida: ons see õigus? Ons see õigus, et minule on antud läbipaistvad kaardid ja Andresele läbipaistmatud? /.../ Andres ehk ütleb: tema ei tahagi mängida, ei valtsturakat ega omatrumpi. Aga mis ta siis Vargamäele tuli? Mis ta otsis mängulauda? Mingu siit ära." (lk 338)
Kuid järgmine teema:
"Juhtus nõnda, et polnud kodus kedagi peale pooleteistaastase magava lapse ja perenaise enda, kui hakkasid käima sünnitusvalud. Ei perenaine ise ega keegi teine olnud ette valmistatud, et asi võiks nii ruttu areneda. Tema arvas, et kordub umbes see, mis oli esimesel mahasaamisel: valud kestavad mõne tunni ja seks ajaks tulevad teised koju.
Aga kui perenaine tagakambrisse sängi heitis, kus nüüd nii ilus valge, lahe ja soe oli, siis tuli tema teine laps nii kergesti ja ruttu ilmale, et nurganaine aina imestas. Nõutult lamas ta esiteks ühes lapsukesega, aga siis ajas enda üles, et karjujat aidata.
Nõrkus küll suur, kuid mis parata, pidi tegema, mis teha vaja. Kõige raskem oli tuppa saada ja sealt tagasi, sest uks oli madal ja ukselävi kõrge. Ometi pidi tuppa saama, sest seal oli pajas soe vesi, mida lapse pesemiseks hädasti oli vaja.
Peaaegu neljakäpukil ronis Krõõt tuppa, võttis seal väikese puuvanni ja pani selle läbi ukse varemalt valmis seatud järile. /.../ Enne lapse pesemist katsus Krõõt järgi ühes veevanniga uksest eemale nihutada, aga tundis, et ei jaksa. Nõnda pesigi ta lapse rehetoa ukse kõrval eeskambris, kus polnud veel õiget põrandatki all." (lk 112)
Ei oskagi nüüd kokku võtta, mida selle tsitaadiga täpselt öelda tahtsin. Lihtsalt tundus väga ekstreemne selline asi.
Aga mis Andres selle peale ütles? Enam-vähem nii: "Teed omale veel liiga..." ja kõik. Noh, natuke lohutas, et pole hullu, et jälle tütar on, mis seal ikka. Aga nagunii oli hirmus etteheitva näoga. Üldse on Andres päris ärritav tüüp, inimsuhetes täielik tümakas. Lapsed on loodud töötegemiseks, naine töötegemiseks pluss lastesaamiseks. Tegelikult imestan, et varasemast on justkui mulje jäänud, et Andres oleks kui positiivne kangelane. Nüüd aga mõtle mis sa mõtled, aga ainus hea asi tema juures oli töötegemise võime. Andres oli jäik, kinnine, hoolimatu, jäärapäine ja kohutavalt enesekeskne.
Üldse tekkisid paljud probleemid sellest, et keegi midagi ei rääkinud. Pole siis ka ime, et Vargamäe vanem põlvkond pidevas mures ja vaevas elas. Kas Juss ütles Marile, et kuule, mul on väga närb olla siin üksinda saunas, kui sina teises peres toimetad? Ei. Ta läks lihtsalt Mari juurde, kokutas natuke ja kõik, tundus nagu imelik hakata sellistest asjadest rääkima. Või Andrese ja Krõõda läbisaamine: mõlemad kannatasid omaette, ja nii oligi justkui õige: Krõõt nutku, kui tahab, aga peaasi, et ei kurda. Ja Mari oma lorilaulu murega: lobiseda võis, aga kõige painavamat asja üldse hoidis kiivalt endas, isegi valetas, kui tarvis, aga murejagamist kartis kui tuld. Ja viimaks, kui Andres oleks võinud hakata kahtlema oma elu eesmärkides ja tehtavas töös, sulgus ta hoopis iseendasse, luges öösiti pimedas piiblit, kuid et oleks tõsiselt kahelnud, et kas töötegemine (ja ainult töötegemine) õnnelikuks teeb, seda mitte.
Vaatan nüüd väljakirjutustega paberit ja senikirjutatut, ja tundub ikka, et ükskõik, millest veel rääkida, kõik on ammuilma juba läbi arutatud, ja ei olegi siin midagi lisada. Lõpetan parem ühe lõbusama tsitaadiga sellest, kuidas parematel aegadel oli meestel raha nii palju, et sellega tuli suisa kõrtsis ärbelda. Pärast seda, kui Pearu ja Andres olid üksteise võidu oma sajalistega lehvitanud, astus saksakambri uksele
"/.../ Kassiaru Jaska -- kahe koha omanik, hobuseparisnik, mõisale härgade ja vilja ostja --, kes laskis oma naist emandaks hüüda ja kunagi perega ühes lauas ei söönud. /.../ Kõik pöördusid Kassiaru poole. Ta ei lausunud sõnagi, seisis saksakambri lävel -- palja jalu, igas varbavahes krabisev tuliuus katariina. Peale selle olid tal ka sõrmede vahed sajaliste ja väiksemate rahadega täis topitud.
Kui kõik olid küllalt Kassiaru imetlenud, astus see pikkamisi ja pühalikult saksakambri lävelt letikambrisse. Mehed andsid talle aupaklikult teed. Valitses surmlik vaikus. /.../
Kassiaru Jaska astus pikkamisi suure toa läveni, nagu tahaks ta ka sinna minna ennast näitama, aga ometi ei läinud ta sinna, kas suure pori pärast põrandal või mõnel muul põhjusel, kes seda teab. Suure toa lävel pöördus Jaska ümber ja läks saksakambri poole tagasi -- särgiväel, jalgu mööda põrandat vedades ja kätega imelikult vehkides, et uusi paberrahasid võimalikult kuuldavalt krabisema panna.
Veel tükk aega peale seda, kui Kassiaru Jaska saksakambrisse kadus, valitses kõrtsi suures toas ja letikambris vaikus." (lk 247-248)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar