Noh, seda raamatut võiks pidada eelmisega võrreldes suureks pettumuseks, tekst on lihtsalt saba ja sarveta, lihtsalt labane möll seksi- ja pedenaljade ümber. Nali ammendus. Natuke arusaamatuks jääb, miks oli vaja Zorro Timuri vastu vahetada. Eints ja Palamets on sisutud tegelased ning Laari lahkumine võttis kõvasti löövust maha. Üleüldse on nagu probleemiks, et liiga palju tegelasi peab korraga igas osas sees olema, rullnokkade kari muutus eriti mõttetuks. Selle raamatu oleks võinud küll trükkimata jätta, paberi jms raiskamine.
“Liiv: Ei, proua, mina kuulan huviga ka vanainimeste muresid, sest pensionäride mured ei jäta mind ükskõikseks. Just eakad inimesed on need, kes vajavad kõige rohkem tähelepanu. Just nende tööga on rajatud Eesti Vabariik ja loodud need väärtused, mida meie praegu kasutame.
Ämm: Jumal, kui ilusti te räägite! Kas te olete poissmees? Näete, minu aken on see seal esimesel korral – see seal, näete? Ja ma magan kohe akna all, aken ei ole kunagi haagis ja ma ei ole ise kunagi teki all riides. Minu aknast saab väga lihtsalt sisse, ma panin ise ühe kasti sinna akna alla, et härrastel oleks mugavam tädiranda tüürida. Ja ärge kartke, ma olen täitsa puhas ja terve naine, pole mul pahasid haigusi ega midagi! Ja mind võib panna ilma kummita, sest ma ei saa enam lapsi.
Maie: Palun, ema, lõpeta!
Ämm: Aga härra ise ütles, et teda huvitavad pensionärid!” (“Supiköök ratastel”, lk 161)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar