29 oktoober, 2011

Merike Karro – Koerliblika Kuu ehk 30 unetut ööd (2008)

Tegemist pole just kõrgluulega, ent igati siiras värk, ehedad hingeuitlemised, mida on igati kurb lugeda. Öö on vist selline aeg, mil ei tuleks kirjutada luulet või lühiproosat, öösel ei ole peas midagi head, vaid ahastus ja illusioonid. Vahel tunduvad luuletajad olevat kui teiselt planeedilt, räägivad asjadest, millest muidu heades perekondades vaikitakse ja selline hingealastus on mõnikord häiriv (jutt pole praegu Karrost), mängureeglid pole kindlad või vahel polegi mängu, on vaid mingimoeline siirus (eks ikka kallutatud). Ja seepärast ongi proosa vahvam (või noh, haikudki, mida võib treida igast asendist). Et Karro luulekogust on siin kirjas vaid üks lause (ma ei oska luulest tuhkagi mõelda), siis paar luuletust lisaks. Ahjaa, see ööjutt on seepärast, et autor kirjutab luuletusi öösiti, ja sellest siis tumedam hoovus (mis on jällegi tagakaane autori sedastus).

“kui mul midagi öelda oleks...
usu, ma ütleksin seda
ja kui midagi varjata poleks,
siis ma ei varjakski teda...
õhtud muutuvad pikemaks,
ning päike käinud koos sinuga alla...
kuid mina muutun vaid sitkemaks,
kui aina mu tunnetel tallad...
ehk ei olegi sulle ma keegi -
kõige rohkem vaid... usuõde?
kuid taas ulatan päevinäind keebi,
et varjaksid alasti tõde...”
(lk 16) 
“arvan,
et maailm
on lõputu mülgas,
mis imeb kord sisse
meid kõiki...
et veel enne seda,
kui jumal meid hülgas,
oli mäda see risti ja põiki.
ma usun, et kõigel
on kõigega seos -
ja et neid näha,
ma olen liig ligi...
kadund tükk elupuzzlest
on su enese peos -
seda otsides
valad sa higi...
ma tean,
et kord suurused
lähevad paika
ning elevantidest taas
saavad sääsed...
aga maailm
jääb ikkagi selliseks mülkaks,
kust eluga keegi
ei pääse”
(lk 23)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar