Tekstide morbiidsus ja vägivaldsus on vast samas mastaabis Tänavi loomega, ainult et zombide ja maniakkide asemel on siin maainimesed ja maniakid (no tegelt mitte, mõned üksikud psaikod vaid, lihtsalt siinkirjutaja luuleline liialdus lüüriliselt). Värssidel on vanamoodsuse hõng, see pole nagu 21. sajandi kirjandus (oojee!), nii kirjutati, maeitea, millalgi (vaat siis). Traadi inimese traagika kese paikneb II maailmasõjas ja sellele järgnenud aastates (ega turumajanduski Haralas õnnelikumaid lahkumisi too), justkui pooled eesti mehed oleks Saksa sõjaväes olnud. Mõned lood on tõesti hingekriipivad ja kõvakaaneline luulekogu on ehmatavalt tüse, juttu jätkub pikemakski.
Mõttes oli hakata tõmbama ühendavaid niite Harala inimeste vahel, aga siis ikkagi ei viitsinud, igatahes on seal mõned põnevad ühendused.
“OSVALD KAHRU
1903-1945
Sain maad, käisin hobulaenutuspunktist hobuseid toomas, see on õige jutt, läksin Murnale, seal tallimees Tambi Juss õue peal virtsalombi ääres pikali, juba hommikul purjus, raputasin teist kõigest jõust, kögises: mul hobused jootmata, jootsime hobused ära, kus nende taosed, otsis, lõpuks leidis hobuseriistad kätte, sain tulema, kaks kilomeetrit teed käia, lõuna käes, õhtul pidin hobused jälle tagasi viima, panin hobused adra ette, kõrb ruun, kondibukett, jäi vao otsas seisma, märg, värises üle keha, mitte üks samm, löö või maha, see on õige jutt, tea, kas ta heinu oligi saanud, toomingad poetasid õisi, mõtlesin, mis ma pean tegema, ei ühtegi oma põllutööriista, üksinda nagu kärbis, maa söötis, teistel oras juba üleval, ja nägin, suurteel ligineb imelik killavoor, kes saksa vormis, kes erariides, mõnel vene pilotka peas, veavad jalgu järele, julgeolek konvoeerib vange, minu kohal kamandati nad seisma, leitnant hobuse seljas, kollased vuntsid harali, viipas mu enda juurde, mõtlesin, tahab ehk suitsu, lõi mu rivvi teiste hulka, näitasin, et olen vigase jalaga, leitnant lõgistas püssilukku, ähvardas, ja algas jalgsiteekond, üks mees oli visanud varvast, mind võeti asemele, et arv klapiks, see on õige jutt, Leningradi oblastis, laagris, kägistasid kaasvangid mu öösel ära.” (lk 35)
“HELJO KOORM
Tõusin alati hommikul varakult,
enne tööleminekut keetsin söögi valmis,
nii palju, et jätkuks kogu päevaks,
viisin elutuppa laua peale – kel isu, sööb sealt.
Toas olid minu mees ja ema,
ära minnes keerasin ukse lukku.
Lõuna ajal tulin jooksuga koju loomi talitama.
Mees sai kuus kolmkümmend rubla pensioni,
sõjaaegne suurtükiväelane, oli saanud põrutada,
pidevad peavalud, jäi kurdiks, lõpuotsas halvati ära.
Emal oli Parkinsoni tõbi.
Meie kodu oli hulk aastaid lausa haigemaja.
Muud elu mul polnud.
Ma ei taha targutada kohusetundest, õnnest
ega armastusest, laman siin vaikselt -
mul pole häält, seegi on kustunud
nagu pleekinud leht pärnapuul.
Enne sõda laulsime Harala segakooris,
mina olin sopran, mees bassbariton.” (lk 87)
“OLEV TAMP
Abikaasa leidis külma haua Estonial,
Ameerikasse kolisid mõlemad pojad, IT insenerid,
võtsid kodumaalt elukaaslased kaasa, üks seadis
enda sisse Kalifornias, teine Illinoisis.
Sellised arengud tuli mulle nagu välk selgest taevast.
Miks pidin rõõmu pärast käsi plaksutama,
kui üksi valmistasin pakist kartuliputru,
üksi sõin, üksi vahtisin aknast välja,
iga kassi, koera ja joodiku liikumine oli sündmus.
Pilvitul ööl tuli mind vaatama täiskuu,
siis läks mõte jälle poegadele.
Tudengipõlves muud ma nende suust ei kuulnud:
pean ostma seda, maksma seal, anna raha,
mul on vaja sõita sinna ja sinna, anna raha!
Rohkemaks neil isa vastu huvi ei jätkunud.
Miks irdub inimene inimesest,
kus on võõrandumise algus, kas juba emaüsas?
Mälu nõrgenes, silmad ei kannatanud telerit vaadata,
kuulasin raadiot kuni läksin puhkama,
et üksi olla sealgi.” (lk 156)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar