20. sajandi tuntud sõdadest on kirjutatud nii palju, et raske on millegi peale üllatuda või rabatud saada. Nii ka siin, ei oskagi öelda, kas siin avaldub midagi “uut” - lihtsalt raamat inimestele, kellele meeldivad... sellised raamatud (nagu mullegi). (Septembrist saati loen vaheaegadega “Sõjatormi”, kena lugemine, aga mitte miskit pole sellest kirjutada.)
“Ka Helsingis peeti situatsiooni liiga keeruliseks ning tavapärane vastuvõtt presidendilossis jäeti ära. Valitsus mõistis aga, et midagi tuleb ette võtta, näitamaks maailmale oma teovõimet, ning korraldas seepärast Kämppi hotellis vastuvõtu diplomaatilisele korpusele.
Sündmus oli mõneti ebatavaline. Viimasel hetkel sündinud otsuse tõttu edastati kutsed suuliselt. Sõjaseisukorrast tulenevalt jäeti kõrvale smokingud ja paluti riietuda vabalt. Sellegipoolest oli Väinö Tanner pisut hämmingus haridusministri Uuno Hannula otsusest ilmuda kohale punase kampsuni ja kummisaabastega!” (lk 128)
Autor on seadnud endale eesmärgiks Talvesõjaga seonduv nii mitmekülgselt esitada kui võimalik – et mis toimus samaaegselt Ameerikas, Euroopas, Venemaal ja muidugi eelkõige Soomes endas sõjaga seoses; milliseid balle korraldati soomlaste toetuseks ja kuidas kõik jäi sõnamulinaks. Tegemist pole just tõsiteadusliku ajaloouurimisega, vaid pigem kokkuvõte kõiksugu materjalidest siit ja sealtpoolt ookeani; kahjuks on muidugi vähe nõukogude allikaid, miskipärast suurem tähelepanu angloameerika meedial (üllatus-üllatus, autor ongi ameeriklane). Võikski öelda, et autori kõikehõlmav Talvesõja kajastus on nö tähelepanekuid sõjameediast – sõna saavad mõned kohapeal tegutsenud angloameerika staarajakirjanikud, vaat et enam kui soomlased ise (keda jälgitakse mõne tüüpilise esindaja kaudu – poliitik, lotta, sõdur, põgenik jne). Aga muidugi saab siit lugedes ka lahingutest adrenaliini. Ja see külmus... brr (lõpuks läks see märtsis kahenäoliseks Januseks).
“Ohvitserid on mulle kirjeldanud, kuidas nende kuulipildujameeskonnad edasi võitlesid ja käske täitsid, ise nuttes nagu lapsed, silmad väsimusest poolkinni. See oli uneskõndijate, robotite armee, mis otsekui jampslikus košmaaris sõda pidas.
Summa sektor, mille füüsilised kaitserajatised oli purunenud, pidas vastu mitte enam mõtlevate olendite, vaid sonivate meeste jõul.” (lk 363)
Raamatus kirjeldatud ja kritiseeritud soomlaste sõjalised möödalaskmised on muidugi... mingisugused. Näiteks ei evakueeritud õigeaegselt mõnd küla (mille tõttu interneeriti Venemaale 270 külaelanikku) või siis tehti paar ebaõnnestunud pealetungi vms. Nojah. Eks ikka piinlik on lugeda Paldiski lennuvälja kasutamisest Soome vastu (miks Mannerheim eestlastest vabatahtlikke ei maininud? Ehk Eestis paiknevate nõukogude sõjajõudude tõttu?). Raamatu lõpp on oodatult traagiline, toob ikkagi vaat et pisara silma. Julmalt hämmastav, et Soome suutis kahes sõjas järjest olla.
“Võib üsna kindel olla, et tol päeval Mannerheim autos ei maganud. Tal oli küllalt, millest mõelda – kuidas tulla toime eendiga, mille venelased olid Lähde juures liini sisse tekitanud? Ja millega?
Oli lihtne tõsiasi, et Soomel hakkasid sõdurid otsa saama. Samal päeval oli meeleheitel staap andnud käsu kutsuda sõjaväkke kõik 42-43-aastased mehed. Räägiti isegi amnestia väljakuulutamisest vähem kui aasta pikkuse karistusajaga vangidele. (Lõpuks värvati sõjaväkke kuni 46-aastased mehed.)” (lk 392-393)
Selgusetuks jääb, kes on originaali välja andnud või mis originaali pealkiri üldse on. Võibolla tõlgitud käsikirjast? Kasutatud kirjandus on esitatud rõõmsalt lugejavaenulikuna. Üllatav, et pole ühtki kaarti ega fotot. Nojah, natuke kummaline see on.
päevaleht
õhtuleht
Lugesin. Puudusid lahingute kaardid, fotod. Ilmselt pole kasutatud nõukogude arhiivide materjale. Ega välisriigid ju Soomet sel raskel ajal ei abistanud. Ma ei oska öelda, mida arvavad sellest raamatust meie ajaloolased. Eks ta ole tavaline ajaviite lektüür.
VastaKustuta