Tõivelemb Vallaki laadi autoritele on see raamat oma tulevaste suurteoste loomiseks igati vajalik fantaasiapank, millega küll võinuks Kolmas Reich sõda võidukamalt päästa jms; lõpupeatükk võtabki kokku raamatu jooksul esitatud spekulatsioonid. Ausalt öeldes olid Daviese ja Fergusoni raamatud nagu elamuslikumad – või noh, kui palju saavad need angloameeriklaste üldkäsitlused üksteisest erineda (no Roberts küll tunnustab idarinde esmatähtsust, aga enamasti kirjeldab neid läänerinde võitlusi ja hävinguid). Nagu ikka, on hämmastav lugeda Itaalia sõjalistest saavutustest. Ja kas eesti keeles on mõnd käsitlust sellest, millega prantslased neil aastatel tegutsesid (Reichi poolt võitles enam prantslasi kui selle vastu, mainiti raamatus). Autor leiab isegi de Gaulle'i käitumisele sobiva seletuse – ta pidigi käituma nii nagu suurriigi esindajale kombeks (lk 512). Mitmel puhul täpsustab tõlke toimetaja autori lennukaid apsakaid.
“Muidugi oli see paradoksaalne, et tsivilisatsiooni ristisõjas natsliku barbaarsuse vastu hävitavad liitlased sellesama tsivilisatsiooni silmapaistva pärli, kuid selline oli Hitleri poolt vallandatud totaalse sõja olemus ja nii tuleb ikkagi teda selle esteetilise ja kultuurilise tragöödia pärast peamiseks vastutajaks pidada.” (lk 419)
“Korra tõstis tema kompanii ülem väikeses võpsikus pead ja nägi puu otsas kedagi, keda ta pidas vaenlase snaipriks. Ta tulistas tolle pihta oma püstoli tühjaks, kuid tuli välja, et see oli “ainult inimese pea, mille suurtükimürsu plahvatus oli keha küljest lahti rebinud ja üles okste vahele kinni lennutanud”.” (lk 449)
“Allaheidetud 2680 tonni pomme muutsid varemeiks rohkem kui 33 ruutkilomeetrit Dresdeni linnast ning hukkunute seas oli palju naisi, lapsi ja vanureid, aga ka osa neist sadadest tuhandetest inimestest, kes vaid 100 kilomeetri kaugusel idas asuva Punaarmee eest põgenesid. “Nad ... lämmatati, põletati, keedeti või küpsetati,” kirjutab sõjaajaloolane Allan Mallinson. Polnud liialdus väita, et keedeti: hulk surnukehasid tõmmati välja hiigelsuure tuletõrjeauto veepaagist, kuhu inimesed olid hüpanud, et leekide eest pääseda, kuid keesid selle asemel elusalt pehmeks.” (lk 482)
“Pattoni ego oli tohutu, aga tema saavutused lahinguväljal vastasid sellele. “Pidage seda meeles, mehed, et ükski tõbras pole oma maa eest surres sõda võitnud,” ütles ta sõduritele. “Ta on võitnud sõja niimoodi, et sundinud teise lolli tõpra oma maa eest surema... Tänu jumalale, et vähemalt kolmekümne aasta pärast, kui te istute kamina ees, pojapoeg põlvel, ja ta küsib teilt, mida te tegite selles suures Teises maailmasõjas, siis ei pea te vastama: “Viskasin Louisianas sitta.””” (lk 522)
“Bulgaaria, mis selle hetkeni oli olnud sõjajalal ainult Suurbritannia ja Prantsusmaaga, langetas 5. septembril 1944 seletamatu ja enesetapjaliku otsuse kuulutada sõda ka Nõukogude Liidule, kuid varises kokku 24 tunni jooksul, kui venelased Doonau ületasid. 8. septembril ühines Bulgaaria juba liitlastega.” (lk 561)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar