03 november, 2011

Martin Booth – Draakonisündikaadid (2001)


Autoril on kaks muret – praegustel triaadidel on eelkäijatega võrreldes mannetud tseremooniad, ja ta ei väsi seda raamatus mitmeid ja mitmeid kordi ütlemast:

“Kahju, et triaadide rituaalide keerukus ja sümbolism on kaduma läinud; mitte sellepärast, et kuritegelikud ühendused on oma pärandist ilma jäänud, vaid seetõttu, et sellega on kadunud oluline osa hiina rikkalikust kultuurivaramust. Olla tunnistajaks triaadide rituaalide kadumisele on sama, mis näha Kantoni ooperi asendumist Kanto-popiga või karaokebaaride tekkimist ajalooliste teemajade asemele.” (lk 182)

Ahjaa, teine mure on see, et tegemist on hulleima organiseeritud kuritegevusega, mis on pealegi kõikjale levinud – kõik, kus midagi halba sünnib, toimub triaadide mahhineerimisel kõrgemal tasemel (viimati lugesin sama rattagängide kohta). Raamat jaguneb pooleks – esimeses pooles ülevaade triaadide ajaloolisest päritolust ja tegevusest kuni Mao võimuni (rikkalikud tseremooniad!), teises pooles siis triaadide levik ja tegevus (kahvatud tseremooniad!) väljaspool Hiinat (Taiwan on ikka selline patupesa). Raamatu lõpus on lühidalt kirjutatud Hiina kommunistide ja triaadide seostest, mis on muidugi raamatu põnevaim osa. Mida lähemale jõuab autor kaasaega, seda nukramaks Booth muutub. Läänemaailma viimane allakäik algas Vietnami sõjast, kus ameeriklased langesid heroiini õnge. Ühesõnaga, järeldus on see, et Eesti kohalike hiinlaste hulgas tegutsevad triaadid, järgmine kord kui hiina restorani külastada, vaata kaastundlikult sealseid töötajaid.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar