04 november, 2011

Tiit Aleksejev – Kindel linn (2011)

Triloogia teine raamat on lööv, seekord madistatakse vaid Antiookia müüridel ja urgastes, lahing Kerbogha väega raamatu keskel on päris eepiline, ning see lõpp...
Jumal, surmaminejad tervitavad sind, verd valatakse siin korralikult.
Ja kõik need vale-Dieteri mahhineerimised Bohemondi, Raymondi, kreeklaste ja tafuuridega, kõik muudkui petavad! Ja muidugi Andronikos. Leon isakujuna on vast sutt liialt heroiline. 
Jumaldavat erootikat on siin küllaga, Mariat pannakse täiega. Aga Galenat mitte!
Ja sajandist on pikem päev ehk kõik see toimub pea kahe nädala jooksul.
Aistingute ja nägemuste proosa, selline katkendlik voolamine ruulib (padulugemisel on paratamatult õudusunenäoks selline tervet lehte kattev paks tekstitulp, yuck). Tuleb välja, et Aleksejev oskab kirjutada (no vast tundelisust on mo jaoks sutt paljo, ent pole ullu), tolm ja liiv hakkavad lugemisel hammaste vahel päris krigisema.
Häid kohti on palju – juba Loomingus ilmunud tsitadellivärk (raamatus vist sutt erinev?), järsakust pääsemine, Raimonduse ja Andronikosega õhtuke, asjatamised Bohemondiga. Hea ja põnev. Võikusi on, aga esteetiliselt.
Et kogu värgile pihta saada, tuleks kunagi kogu trilooga järjest lugeda (et Dieteril oligi see odaots?). Mis pole probleemiks, sest lugemine lippab hoogsalt, sellegi raamatu läbib vaid 3-4 tunniga nagu naksti.

“Johannes on vana mees, kõhna kaela ja kortsulise näoga. Vangistus ei ole teda murdnud. Kannatused õilistavad, räägitakse kantslist... Aga sõjakäigu teiseks aastaks ma tean: valu ja kannatused ei õilista kedagi. Ainult kurjemaks ja kavalamaks muudavad nad inimest. Olen piisavalt näinud mehi, kelle hambad on näljast logisema löönud ja välja langenud. Kelle nahk on tuultest ja päikesest parkunud. See ei ole ilus vaatepilt. Õilsusest pole seal jälgegi.” (lk 54)

“On Süüria ööd, pimedus ümbritsemas linna, piirajaid piiramas.
Ööd, mil ma tõusen voodist, et valada peekrisse veini või õlilampi õli ja piisab paarist hetkest, hetkelisest eemalolekust, et ärevus mind haaraks. Ma haaran Mariat, ma suudlen ta rindu, ta puusi, ta kõhtu...
Ta avab silmad, on hetkega tagasi, ärkvel, viskub mulle vastu.
Sõge tuul üle Silpiuse lõõtsumas, üle tsitadelli ja lahinguvälja.
Tuul, mis linnud tagasi pöörab, mis rändureid idakaarde ei lase.
Okste varjud kiviseinal, siseõue plaatanilt, krobelised haaravad sõrmed.
Maria hambajälgede poolkuud mu rinnal, mõõgaarmidel, hõberisti all.
Palavik on see kõik. Et see kestaks, Jumal, palun ma uinudes.
Pole vaja mulle Su selgust.” (lk 125-126)


never judge a book by it's movie
bukahoolik
päevaleht
sirp
simo77

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar