Francis Carsac – Tulnukad eikusagilt (1994)

Õpetlane satub kogemata tulnukate hättasattunud laeva juurde, kus ta osutab vigastatuile meditsiinilist abi. Tulnukad on üsna (õigemini päris) inimlaadsed ning nad leiavad ühise keele. Ta aitab ka lendava taldriku remontimisele kaasa ning kui teised maalased avastavad selle kahtlase ettevõtmise metsas, läheb õpetlane poolkogemata tulnukatega kaasa nende maailma – saades eelnevalt küll lubaduse, et ta tuuakse ikka tagasi, millalgi. Avaneb siis hoopis uus ja imeline tulnukailm, selgub, et meie Maa esindaja pärineb tervelt 862. planeedilt, mida asustavad inimesed või humanoidid (lk 32), tõeliselt südantsoojendav perspektiiv. On aga üks suur probleem – kurjad mislikid, kes hävitavad päikeseid! Maalane ühineb eri tulnukarassidega võitluses mislikkide vastu (tal on selleks igati sobiv rauasisaldusega veri, mislikkide surmav kiirgus ei mõju talle nagu teistele), ja ühtlasi leiab armastuse neljasõrmse neiuga. Tehakse möllu, tapetakse mislikke ja äratatakse päikeseid.

Tekst on tegelikult õpetlase jutustus oma ulmelistest tegudest mitmetel tähesüsteemidel ühele külla sattunud tuttavale – keda õpetlane soovib värvata appi mislikivastasesse võitlusse. Lõpuks selgubki, et kaduma läinud inimesed (Maa helgeimad pead!) on ühinenud hoopiski tulnukate armeega.

Nagu takkajärgi leidus, on tegemist prantsuse autori 1954. aastal ilmunud teosega (kirjastus sellist teavet ei jaga), mis praegu lugedes pole just teravaim pliiats pinalis – kogu toss on läinud seletamisele ja kirjeldamisele, mistõttu lugu pole just naksakas, on selline planeedireisikiri pisut totra armulooga, selline igav vanaaegsus, kooskõlas autori auavaldusega Rosnyle ja Wellsile.

ulmekirjanduse baas