Siiri Laidla – Kirjand vabal teemal (2011)

Üllatusena selgub, et seni vanaprouadele kirjutanud Laidla on seekord vist hoopis noortekirjandust teha proovinud. Kõlab nagu catastrophe waiting to happen ehk minusugusele girjanduse austajale igati sobilik lugemisvara lühikesteks talveõhtuteks – ja noh, ongi siin siis reibas ninnunännutamine ehk noortekas pensionäridele (vist, ei tea). Kokku põimuvad 3 jutuliini – viiekümnendates meesautor Käbilind tahab kirjutada oma tütrele kooli lõpetamise puhul kingituseks noorteraamatut sellest, kuidas nõukogude ajal noored rõõmsalt aega veetsid. Selleks leiab ta ainest rõõmsa Hiiumaa pastoriproua Susanne mälestustest ühest malevasuvest, mil neid kohtus tulevase pastoriga; nüüd kohtub Käbilind pastori suure perega. Ja kolmas jutuliin on Susanne vanima poja eksistentsiaalsed armuvalud – 17-aastane Jakob on nimelt platooniliselt ja meeletult armunud keskealisse näitlejannasse, keda ta näinud näitelaval (oh jeebus küll), saadab talle kirja ja saab vastuseks leebe keeldumise (om mani padme hum). Lõpuks laheneb kõik õnnelikult – Käbilind proovib kirjutada saadud materjali põhjal hoopiski noortemuusikali, Jakob armub Käbilindi tütresse ja Susanne on rõõmus pastoriproua edasi.

Ja kõik see mahub oma 90 leheküljele, mida ei söandakski romaaniks nimetada, pigem lühikesteks meeleolukateks piltideks. Mis iseenesest võiks olla päris ambitsioonika ülesehitusega tekstiks. Millisele lugejale see õigupoolest suunatud on, ei oska nagu öelda (vähemalt puuduvad siin eelmiste raamatute pisukesed rämedused). Nagu ikka kirjastusel Eesti Raamat sellise girjanduse avaldamisel tavaks, on kaanekujundus üpris silmikriipiv. Kahjuks ei suuda sellest tekstist nii kaasakiskuvalt kirjutada kui esmatutvuse puhul, ja seetõttu siis klišeed ja ajupausid.