Jevgeni Griškovets – Särk (2010)

Palav armastuslugu, aga ohtra luiskamisega! Aastake siis lugemisest möödunud... Ikka tore!

“Ent Maks tuli praegu täiesti valel ajal. Nii valel, kui saab tulla vaid vana sõber, kes elab väga-väga kaugel, keda sa siiralt ootad, tema aga sõidab või lendab kohale... nagu ikka valel ajal. Ja võta või jäta – paar päeva tuleb talle pühendada. Tähendab: ära jätta kõik asjaajamised, millised need ka poleks, ja olla valmis palju rääkima, naerma, jooma, sööma, ja veel jooma... ja rääkima. Magada muidugi paar ööpäeva ei õnnestu... Aga see kõik on väga hea... lihtsalt valel ajal. Täiesti! Ja eriti sel korral... Sest ma olen armunud. Kõvasti! Väga-väga kõvasti. Nii, nagu seda minuga varem pole juhtunud. Ei iial!
Nii et Maks tuli VALEL AJAL!!!” (lk 6)

“Kui ma koju sõitsin, teadsin tema kohta piisavalt. Ta tundis üht selle salongi perenaistest, ja üks mu sõber, üks nende hulgast, kes salongi sisustasid, tundis teda samuti veidi. Nad ütlesid, et ta on väga hea, et ta pole abielus ja et tal on kaheksa-üheksa aastane tütar. Ja veel ütlesid nad, et ta on tõesti väga hea.
Kaheksa-üheksa aastane tütar!!! Vaat sulle kala. Mulle näis ta üheaegselt nii väga noor kui ka täiskasvanud. Täpsemalt, tundsin seda. Et ta on minust vanem. Kuigi see arvatavasti nii ei ole. Minu poeg on kümneaastane. Kuid ta näis mulle minust vanem. Sest ta on nii ilus. Kõik väga ilusad naised näivad mulle... minust vanemad. Aga tema oli imeilus...
Helistasin talle kolme päeva pärast. Kuidas ma need üle elasin, pole päris selge. Varem helistada ei tohtinud. Niigi oli liiga vara. Kuid rohkem ma kannatada ei suutnud.” (lk 20)

“Jah! Niisiis... Kui ma talle esimest korda helistasin, ta rõõmustas. Ta ei tundnud mind kohe ära, vaid peaaegu kohe, ja rõõmustas. Kolm päeva, mille ma ei tea kuidas üle elasin... Need kolm päeva pärast seda kohtumist, kui ta mulle oma telefoninumbri andis, ja enne kui ma talle helistasin... Näis, et kõik need kolm päeva hingasin ma ainult sisse ja mitte välja. Kuid nüüd ta rõõmustas, ja ma hingasin välja. Mul õnnestus kuidagi hästi-hästi sujuvalt teha talle ettepanek kokku saada! Ta nõustus! Muidugi mitte kohe samal päeval, aga paari päeva pärast.
/-/
Tookord tuli ta peaaegu täpselt õigel ajal. Tal oli seljas kerge mantel... Tal on suurepärane maitse! Kuidas küll mulle meeldib, kuidas ta riides käib! Ta lõhnab nii hästi! Mulle meeldib kõik! Ma armastan teda nii väga!!! Liiga tugevasti! See on talumatu!” (lk 30-31)

“Ma vaatasin enne joomist kella. Kell oli kümme minutit üheksa läbi! Viimaks ometi joome me Maksiga koos! Olin sellest mõelnud juba mitu tundi järjest ja nüüd siis... me jõime! Jõime konjakit! Ühe sõõmuga! Viiskümmend grammi!
Konjak voolas mu sisse, libises mööda keelt ja kurku... Kuidas ma seda soovisin! Ootasin kergendust. Kummutasin konjakit ja jõin seda niisuguse tundega, et kusagil kaugel-kaugel saluteeris Briti Kuningliku Laevastiku flagman, kui ta pärast väsitavat retke eskaadri eesotsas baasi sisenes.
Tundsin, et mu organism rõõmustas samuti. Konjak pole muidugi korralik uni, regulaarne toitumine ja värske õhk. Aga see on kah... variant.” (lk 110)