“Selles oli vaja kiiresti selgust saada. Ja ma üritasin seda, kuidas suutsin. Esiteks, Pascal võitis vähemalt vaidluse! Teiseks, kas ma tahtsin Tsüklile seda remonti teha? Ei tahtnud! Kas mulle oli tarvis seda jama koos kõige sellega, mida Aljoša-Tsükkel lõpuks meie koostööst saada soovis? Ei olnud! Kas Pascal kavaldas kõiki üle? Jah! Kas ma olen praegu armunud või mitte? Olen küll!!! Kas Pascalil on praegu õigus? Ei ole! Kas ma väljendasin solvumist õigesti? Õigesti! Tähendab, kõik on hästi!!! Võib rahus Maksiga jooma minna! Küll on hea, et mul õnnestus säilitada õilsa solvumise ilme. See on suurepärane.” (lk 28)
Peategelane siis Moskvas elav endine provintslane Sanja, kes on muidu arhitekt, täiesti tavaline arhitekt. Raamatu algul ehk ühel lumisel detsembri reedehommikul sõidab talle külla vana sõber provintsist, Maks, aga nii ebasobival ajal! Sanja on lootusetult armunud, ja ei taha pühenduda Maksiga laaberdamisele! Aga peab, peab. Peab ka tööd tegema... ehk siis ehitusplatsil töölisi piitsutama. Ja muudkui on mõtetes Tema... Tema, kellega Sanja on neli korda kohtunud, muudkui tahaks talle helistada... rääkida, vaadata... Kes siis pole varem sellist armuvalu tundnud?! Praegugi... matab hinge. Mina pole Moskvas käinud, vaid Peterburis mõned päevad, ja seal juhtus nii, et... aga sellest ei räägi, sest keegi on rääkinud. Seepärast. Nojah, eks siis Sanja päev kulgeb sinkavonka, ikka õhates ja Maksiga siinseal kohates, vaidlused ja sõprus ja kommete komöödia... ja keegi salapärane jälitaja. Sajab lund ja hädasti oleks vaja särki vahetada, aga... Saabub õhtu ja öö ja juhtub nii mõndagi, aga sellest ma enam ei kirjuta!!! Nii.
Autori stiili tõlge on värdjalik. Ja teeb südame helgeks. Ei ole just tavaline, et kirjandustekstides kasutatakse rahumeeli kolme hüüumärki... aga siin on neid hetki küllaga ja mõjub autori kõnepruugis normaalselt, noh. Ja muidugi see maniakaalne ja eksalteeritud armuloba, mis Sanjal nii tugevasti, tugevasti hinges lõõmab, puskleb... ootamatult üles lööb... omamoodi armas ja tuttav! Pole roppusi ega vägivalda ega muud puritaane ärritavat, lihtsalt selline kulgemine ja vaatlemine ja siirad vestlused nende linlastega, taksojuhid või ehitajad või baarmenid... ja nii. Ning üüratu voogav linn, oma soppidega, see on maailma piir, siit pole kuhugi edasi minna. Nagu selgub, ja tõepoolest, jumal hoidku, see võib vägagi õige olla, ei oska vaielda.
Kindlasti üks möödunud aasta mõnusamaid tõlkeid, sõõm värsket õhku praeguses halluses. Pole küll viimasel ajal suurem vene kirjanduse austaja, aga see raamat on küll vägagi pandav!! Noh, ausõna. Või arvake mida iganes soovite, las siis jääda nii... ongi parem. Aga jah, Tema... Tema, milline naine! Kas Tema tõesti armastab... Sanjat? Või millest ma siin üldse kirjutasingi, ei tea!
““Siin, Maks, on selline üksildus!!! Sa pole sellist uneski näinud! Mida suurem linn, seda suurem üksildus. Aga see on kõige suurem linn,” laususin ja vangutasin pead. “Ta on minu jaoks liiga suur, Maks! Liiga! Mõtlesin, et olen siin juba kohanenud, aru saanud... Nüüd aga, näe, armusin!... See on niisugune ime, Maks! Linn on ju võimatu, õudne linn. Ta on nii suur! Ja on ilmselge, et mina ja Tema pidime siin kohtuma! Kohtumise tõenäosus on nullilähedane. Peaaegu null! Kuid näe, juhtus! Ja seepärast, et see juhtus siin, selles hiigelsuures linnas, on see niisugune ime... Kuid ma ei tule toime. Mul ei jätku jõudu. Siin on kõike ülearu!”” (lk 172-173)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar