Värske töötu ja värskelt mahajäetud Tairi läheb Saaremaale noorte sugulaste juurde asendustalunikuks, sest need lähevad suvel paariks nädalaks puhkama ja kedagi muud pole asemele võtta. Ees ootavad siis kanad ja lambad ja põllukesed. Seal on naabrid – head ja halvad pered. Headel on kena perepoeg, kellesse Tairi armub, halvad tahavad aga seda kena perepoega oma ilusale raisus tütrele kaasaks, noortel suisa mõnda aega umbkaudne lembesuhe. Halbade naabrite peretütrel on laps, kelle halb isa vabanes just vanglast, halb peretütar ja halb isa tahavad hea naabri perepojalt oma õnne tarvis raha välja õngitseda, aga selleks on Tairi ees, kellesse kena ja muskliline perepoeg kah nagu armub. Halb isa ähvardab lambakarjamaal Tairit mõningase seksuaalse tegevusega ja neiu põgeneb esimesel võimalusel tagasi Tallinnasse, kus ootab ehk ees võimalik töö kingapoe klienditeenindajana. Aga – Tallinnas teeb järgmisel päeval korraga lähenemiskatse eks-meessõber, kelle tõttu Tairi koondati, kuna ekselukaaslane lõi töö nimel külge nende mõlemi ülemusele. Libe mees soovib nüüd õnnetut naist armukesena kasutada. Huvitav on see, et Tairi on kõigist teda ihalevast kolmest mehest (hea perepoeg, eks, halb isa) mõned aastad vanem. Nojah, lõpuks jääb naine rasedaks, aga kellest? Häbiasi, et ligi kolmekümnene naine ei hooli turvaseksist.
Sepp on teadagi tulihingeline Saaremaa kirjanik, ja noh, eks see Saaremaa selline vinge koht ta raamatutes ole. Kui muidu pole siin just tegemist girjandusega, siis raamatu viimane kolmandik oma dramaatiliste edasiarendustega kisub küll girjanduse kanti. Aga pole hullu, natuke sai siin sisututvustuses kah luisatud.
“Kalmari toetav õlg tema vastas pani taas südame kiiremini põksuma. Püha taevake, mida see peaks tähendama? Ega ta viimaks siiski hakka sellesse rannapoisisse tõsiselt ära armuma? Näed siis, ongi kadumas tema põhimõttekindel meestevihkamine ja see näitab, kui vähe tal iseloomu on.” (lk 110)
“Tairi nautis Kalmariga koos toimetamist ning aknast pätse sisse visates püüdis ikka teha nii, et nende käed kogemata kokku puutuksid. See oli nii lahe tunne ja hoolimata sellest, et Kalmaris ei paistnud see pisimatki tundemuudatust tekitavat, võpatas tema süda iga puudutuse järel lausa pööraselt.” (lk 139-140)
“Äkki meenus talle, kuidas ta oli pärast tormilist armatsemist veidikeseks uinunud, siis äkki ärganud ning avastades Kalmari enda kõrvalt, oli tolle kurjalt minema kihutanud ning vist isegi käratanud, et ei soovi temaga enam iial tegemist teha. Issake, ainult see veel puudus! Ta oli ju Kalmarile selgelt mõista andnud, et oli vajanud teda ainult korraks jommis peaga üles krutitud ihalaine rahuldamiseks. Tairi tundis, kuidas selle meenutuse peale ta põsed punakseks lahvatasid. Üks rumalus teise otsa ja ehkki juhtunu võib kül purjuspäi tehtud lolluste kraesse ajada, kuid on ju ammu teada, et joomasena öeldakse välja seda, mida kaine pea on mõelnud.” (lk 154-155)saarte hääl
kalmar on väga imelik nimi armukangelasele. isegi kui rõhku lõppu ei pane.
VastaKustutakalmar seostub kalmaariga, mis oli kuidagi seoses noormehe sündimisega (kuidas, enam ei mäleta; igatahes tekkis sellest ühtlasi mitmel puhul kasutatud nali, et hea, et tuur polnud selle sündmusega seotud, siis saanuks hea perepoeg nimeks "tuurak").
VastaKustuta