Aleksandr Beljajev – Professor Dowelli pea (2012)

Venemaa on suur ja lai ehk kui valitses 1937.-1938. aasta Suur Terror, ilmus ühtlasi selline melodramaatiline või seebiooperlik raamat, kus seiklused kui multifilmis – mille omamoodi paroodialikuks semuks võiks olla näiteks Bulgakovi “Koera süda”; ent Beljajevi tekst on seevastu igati tõsimeelne ja dramaatiline. Teisiti öeldes: camp.

“Pea vaatas silmi pilgutades Laurentile tähelepanelikult ja kurvalt otsa. Polnud mingit kahtlust: kehast eraldatud pea elas iseseisvat teadvustatud elu.” (lk 7-8) 

“Marie harjus pikapeale peaga ja sai sellega isegi sõbraks.
Kui Laurent hommikuti laborisse astus, põsed kiirest käigust ja värskest õhust õhetamas, naeratas pea talle nõrgalt ja võbistas tervituseks laugusid.” (lk 11)

Nagu näha, on teksti algus igati lõbus ja kõiksugu pööraseid ja pisut õõvastavaid juhtumeid jagub viimase leheküljeni. Tegevuspaigaks Pariis: on siis professor Dowelli pea, mis on ta õpilase Kerni poolt eralaboris surnust äratatud (ja eelnevalt surmani kaasa aidatud). Professor saab suruõhu abil rääkida ja seletada (või siis sunnitakse suruõhuta vaikima) ning ta õpilane jätkab eksperimente, et omale feimi ja sulli koguda. Peagi lisanduvad naise ja mehe pea, nõudlik naine (õigemini pea – kas mehe ja naise pea saab iseenesest erinev olla?) viib Kerni niikaugele, et katseks õmmeldakse talle külge surnukuurist näpatud noore naise keha. Operatsioon õnnestub ja peagi põgeneb naine salalaborist vabasse maailma.

“Ta tundis end jälle tervikliku, elusa, terve inimesena, kusjuures isegi nooremana kui enne. Enne operatsiooni hakkas ta oma naiseliku arvestuse kohaselt lähenema kolmekümnele. Aga uus keha oli vaevalt küll rohkem kui kakskümmend. Selle keha näärmed noorendasid ka Briquet' pead: kortsud kadusid näolt, jume paranes. “Saaks nüüd aga muudkui elada,” mõtles Briquet, vaadates unistavalt tillukesse peeglisse, mis oli olnud käekotis.” (lk 79)

Monte-Carlos tunneb selle kauni keha ära selle senine austaja-kunstnik, kes on omakorda mestis professor Dowelli pojaga, kes saab nüüd kaks-ühes naiselt kuulda oma isa pea vägagi elusast ja tegusast olekust. Austaja omakorda armub uue pea ja vana kehaga (või vastupidi?) naisesse, kes pealegi nooreneb.

“Larrais külastas Briquet'd igal hommikul. Kord astus ta tasakesi tuppa. Põetajat ei olnud. Briquet tukkus või lihtsalt lamas kinnisilmi. Imelik lugu, paistis, et ta nägu muutub üha nooremaks. Praegu ei saanud teda vanemaks pidada kui kakskümmend. Näojooned olid kuidagi pehmemaks, õrnemaks muutunud.
/-/
Võib-olla oli see “ümberkehastumise” kõige suurem ime, mida ei aimanud ta ise ega aimanud ka Larrais! Angelica Guy puhas neitsilik keha mitte ainult ei noorendanud Briquet' pead, vaid muutis ka tema mõttemaailma. Lodevate kommetega kabareelauljanna oli muutumas tagasihoidlikuks tütarlapseks.” (lk 102)

Otsustatakse eralaborisse murda ja professori pea vabastada ning üleüldse nurjatud eksperimendid lõpetada. Aga kõik ei lähe nii nagu noored tulipead tahavad.

Head lühikesed peatükid ja palju dialooge, lugemine edeneb kui ludinal. Tegelased pole just karakterid, on head ja halvad ja vajalikud statistid, heade noormeeste vägiteod vabastamisaktsioonidel on, tõepoolest, üleinimlikult vaprad ja õilsad. No nalja saab.

Orpheuse Raamatukogu kaanekujundus on oluliselt meeldivam kui möödunud aasta seerial, lõpuks ometi hea töö nii kujundajalt kui kaanepildi autorilt. Ja üleüldse on see raamat vast selle sarja seni kaasakiskuvaim väljaanne.

ulmekirjanduse baas
criticbird