Mats Strandberg, Sara B. Elfgren – Ring I (2012)

Fantaasiaromaan tütarlastele või siis teisiti öeldes urban fantasy? Et no on üks tänapäeva Rootsi väikelinn, kust püüab kurjus välja pugeda, et siinset dimensiooni endale allutada või lihtsalt maailmalõppu põhjustada; kurja kese on, noh, sealne koolimaja. Salajane Nõidade Nõukogu on sellele vastu, neil hoopis muistne ettekuulutus, et sealt linnakesest tuleb Väljavalitu, kes astub kurjusele vastu. Nojaa, ainult et selgub: Väljavalitu jaguneb tervelt seitsme noore isendi vahel. Kes on õige, kes on vale, ei tea, tegemist alles triloogia esimese osaga, kindlasti on oodata vapustavaid reetmisi ja salapäraseid uusi liitlasi. Igaljuhul, noored alustavad kahe konkureeriva nõia abil kobamisi väljaõpet, ja vastavalt elemendile kujundavad oma võimeid – kel võimalik nähtamatu olla, kes saab asju liigutada, kes vahendab üleloomulikke sõnumeid. Aga mõnel nõiaõpilasel jäävad oskused varju.

Kuigi tegemist noortekaga, on tegevus siiski piisavalt häiriv (ja võiks öelda, põnev!), et raamatut ikkagi lugeda. Iseenesest tore, et eeldatavaid peategelasi lüüakse loo jooksul maha. Mingil moel tuleb hinge tänulikkus, et pole naissoost ja nende murdeiga läbi elanud, see on kole. 16-aastaste neidude pereelud on kõik enamvähem komplitseeritud ja samastumisvõimalusi oi kui palju; ülekaal, anoreksia, vistrikud, noormehed jne jne. Puberteet on piinlik etapp, eksole. Tore, et nõidade maailm on bürokraatlik, tekib lõpuks küsimus, et kas tegemist üleüldse meie, heade nõidadega, võib vaid kujutleda, milline naturalistlik heaoluühiskonna veremülgas lõpuks võib kujuneda.

yuki lugemispäevik
blogistaja
postimees