Juhan Liiv – Rukkivihud rehe all (1964)

Kevade puhul üks rõõmus värsijoru:

“TULEN, TULEN! 

Paju otsast patsatas
lobjakuda,
lepa otsast latsatas
sula lunda. 

Hüüti õhus üleval:
kuulen, kuulen!
Mina tulen, kevade,
tulen, tulen!”
(lk 11)

Aga tegelikult, sünge valikkogu Liivi luulest, morn on see luulemelu. Ja muidugi Laretei illustratsioonid, need litsuvad hinge kahe märja kivi vahele lõdisema.

“KOER 

Koer lakkus kutsikaid õrnasti
ja seadis neid kõikepidi...
Ei olnud neid tarvis kellelgi, -
nad ära uputati. 

Ja vana koer, kui ennegi,
sõi, kaitses lukku ja taba
ja haukus just nagu ennegi
ja mängis ja liputas saba.”
(lk 56)

“TULE, ÖÖ PIMEDUS

Tule, öö pimedus,
võta mind sülle. 

Minu päike ei tunne mind,
öö jäänd mulle. 

Ainust tähte sääl pole,
minul on kole. 

Varja mu üle.”
(lk 64)