21 märts, 2012

Tiit Tarlap – Roheliste lippude reservaat (2012)

Üllataval kombel mitmekihiline romaan. Esmapilgul on raamat põnevike austajaile, ning ulmeline element on siin pigem dekoratsiooniks, millega saab mastaape ja situatsioone usutavamalt välja mängida. Samas pole põnevus siin just tähtsaim – tegemist on ehk Tarlapi kõige isiklikuma või aatelisema tekstiga, kust võib välja lugeda kõiksugu kriitikat tänapäeva tarbijaühiskonna kohta (võim, meedia, tarbimine jne) ja autori võimalikke tõekspidamisi, leidub kümneid paatoslikke mõttekäike või lausa võitluskõne tõelisest inimesest ja tema hävinemisest asjadekultuse käigus (lk 217-220). Ehk siis annaks välja rebida palju aforisme või mõtteterasid, või siis sellist siirast unistust (kaldkiri Tarlapi poolt):

Pane oma hing mässama! Aitab võltsväärtuste maailmast ja totratest missioonidest kurat teab kelle huvides! Aitab palehigis pürgimisest selle poole, mida sa õigupoolest ei tahagi! Ja aitab asjadest, asjadest, asjadest... Asjadest, mida ei saa iialgi küllalt. Asjadest, mida tundub olevat seda vähem, mida rohkem neid on. Asjadest, mille nimel sa ohverdad kogu oma olemuse ja millest vajad tegelikult ainult tühist murdosa. Aitab teesklusest, et sa oled inimene, olles ainult inimest mängiv marionett! Aitab kõiki ühendavast ja allutavast “pühast” valest!” (lk 292)

Tegevus siis umbes selline – kaugemas tulevikus (nii 26.-29. sajandi paiku (nt lk 15, 104)) tekib Maa võimudel kahtlus, et taas on välja ilmunud superdroog Roosa Pilv, millest lahti saamiseks hävitati omal ajal selle päritoluplaneedil bioloogiline elu. Jäljed viivad Reservaadi nimelisele planeedile, mis on selline loodusest rõkkav planeet, kus pea minimaalne inimasustus (kes siis enamasti mingitmoodi looduslapsed). Maalt saadetakse Planetaarse Inspektsiooni Agentuuri agendid sinna Reservaadile. Kus on omakorda käimas poliitiline võitlus erastajate (humoorikas nimevalik) ja looduskonservatiivide vahel (või siis konservatiivsed anarhistid, nagu paaril korral mainitakse) – et kas sel kaunil planeedil tohiks maa-alasid erastada või mitte (seda siis tööstuslikel eesmärkidel – kuigi nüüd tekib oht, et Roosa Pilve tõttu võidakse siingi elu planeedi pinnalt pühkida). Peategelane satub intriigide keskmesse ja paranoiavaht ta peas muutub üha paksemaks, kõik on talle nii kahtlane ja mäda – mitte midagi ei klapi, kedagi ei saa usaldada, ja mis on üleüldse missiooni eesmärk! Kuni selgubki, et peategelane Doyle on hoopis suurema ja hullema vandenõu näidisohvriks või, noh, käivitavaks jõuks.

“Muidugi ei olnud asjad hoopiski nii mustvalged. Erahuvideta objektiivsust leidus poliitikas sama palju kui igas kärnkonnas printsessi. Emely organisatsioon – mida ta ka ei taotlenud – tegutses suure tõenäosusega juba mitte kellegi erahuvides vaid Maa Ühendvalitsuse huvides. Mis kokkuvõttes tähendas paraku vaid nende isikute või ühenduste erahuvisid, kelle peo pealt Ühendvalitsus ise sõi.” (lk 256-257)

Ja rohkem tegevustikku ei paljasta. Kui raamatu esimene pool on selline tulevikku paigutuv vanamoodne paranoiakrimka, siis teine pool (ehk peale vandenõu paljastumist) nagu asisem möll ehk põnevik oma eetiliste probleemidega. Peategelane on päris emotsionaalse siseilmaga – või siis autor elab tekstile väga kaasa. Nagu Tarlapile omane, on pea kõik nimed ameerikapärased. Naised on enamvähem kaunid ja paar korda pandavadki (kuigi sellest jutt vaid läbi lillede). Esmapilgul tunduvad kommunikatsioonivahendid olevat ikka pea meie kaasaja tasemel (no tõsi küll, on võimalik planeetidevaheline otseside jne), aga autoril ehk polnudki eesmärgiks tehnilisele vidinale suuremat tähelepanu pöörata – tähtis on sisu (kirjutusajaks märgitud üldse 2006). Tarlapile meeldib hoogsalt kaldkirja kasutada ja lisaks veel väljendeid jutumärkidesse panna, mis on ausalt öeldes üpris tüütu. Aga eks “see” oleneb lugejast. Tempo kohta ei oska nagu suurt midagi öelda, esimene pool justkui venib ja teine pool justkui mitte. Midagi on ehk ülemäära.

Ma pole küll suurem kosmosekriminullide austaja ja minu arust on Tarlapil paar teksti paremad, aga igal juhul, tore, et autoril on midagi hinge pealt öelda, pole ulme ulme pärast.

“Me marssisime roheliste lippude all – neid oli äkki uskumatult palju tekkinud – joovastunult paigast paika ja demonstreerisime värvi, millele Reservaat igavesest ajast igavesti pidi kuuluma. Võib-olla ei olnud sel demonstratsioonil erilist mõtet, aga maailmas leidub palju asju, millel pole erilist mõtet, kuid mis jäävad ikka toredaks.” (lk 292)

need read
postimees
reaktor
ulmeseosed

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar