Vaclav Havel – Lahkumine (2012)

Pole just näidend, mis paneks üheselt vaimustusest ohkama, aga üle harju keskmise ikka – tänapäevane näidend tuntud headuses. Endine riigipea Rieger ei ole väga ideaalinimese verstapost, samasugune tühisevõitu tuulelipp nagu teised tegelased. Ei saa öelda, et oleks kirsiaialik “vana kaob ja uus tuleb” (learilik kõrvalepõige oli küll mõnus), pigem ühtviisi sujuv areng labasuse suunas. Aegajalt sekkub tegevusse lavatagune hääl, selgitades näidendi ülesehitust või autori kõhklusi; see on kuidagi võluvalt kuuekümnendalik. “Ood rõõmule” on selline universaalne muusikapala, mida annaks vast igalpool väänata ja miksida ja kääksutada.

Tegelikult annab tõlkija järelsõnas näidendile sisutiheda tõlgenduse, mida võiks siis huvi korral lugeda. Annab päris ette kujutada, et mõni lavalt taanduv eesti poliitik või avaliku elu tegelane kirjutaks eneseiroonilise ja sisuka näidendi (no see lause on nüüd küll labane klišee).

“RIEGER: Andsime, ei andnud, kõik teavad, et oleksin korruptsiooni tõsiselt käsile võtnud, kui mulle oleks vaid aega antud. See oli mu viimase viieteistkümne aasta prioriteet!” (lk 37)