Tegemist siis ameerika eriväelase dokumentaalse jutustusega ühes väga eaõnnestunud Afganistani sõjalisest operatsioonist – neljasest grupist jäi Luttrell ainsana ellu (ja ühe eriväelase surnukeha lõpuks ei leitudki), lisaks tulistati alla päästeoperatsiooniline tõtanud eriväelaste kopter. Vist olevat tegemist ohvriterohkeima SEALi operatsiooniga, nagu kuskilt kuulnud. Eks üks asi ole, mida ja kuidas mäletatakse ning mida kaasautor-kirjutaja Robinson omakorda tähtsamaks peab rõhutada.
“Eriüksuslased on strateegiameistrid, professionaalsed laskurid, kuulipildujate kasutamise meistrid ja kui vaja, ka osavad noakäsitsejad. Üldiselt me arvame, et maailmas on vähe probleeme, mida me ei suuda lõhkeaine või hästi sihitud kuuliga lahendada.” (lk 12)
Aga jah, tekst jaguneb kaheks – esiteks Luttrelli noorpõlvemälestused (ehk soov eriväelaseks saada ja mida kõike selleks tegi) ning ta jutt eriväelaste SEALi valikust ja väljaõppest (mis on tõepoolest väga karm füüsiline ja psüühiline selektsioon). Ja siis raamatu teises pooles konkreetsemalt sellest nihu läinud operatsioonist – minek Afganistani-Pakistani piirialadele, lahing ülekaalukate Talibani jõududega (4 vs 140?), haavatud Luttrelli ainsana pääsemine, kusjuures võtab ta kaitse alla üks puštu küla, millele Talibani väed ei saanud niisama kallale tungid (puštudeta poleks Talibani jne). Eriväelaste operatsiooni ebaõnnestumisest kuuldes algas teksaslaste ja kodumaal viibivate eriväelaste suur kogunemine Luttrelli rantšos tema vanemate toetuseks – sest Luttrelli surmateadet ametlikult veel ei väljastatud, tegemist lahingus kadumajäämisega, ikka miskisugune lootus, et noormees siiski elus (ehk mitmeid ööpäevi lauldi seal üheskoos USA hümni, lausuti palveid ja söödi burgereid jms).
“Kukkusin umbes 15 jalga ning maandusin selle koha lähedal, kus Axe oli positsiooni sisse võtnud. Kuigi olin just lennanud üle serva nagu mingi pagana kahurikuul, olin siiski terve ja suutsin isegi seista. Ja otse minu kõrval oli minu püss, mille oli sinna asetanud Jumala käsi.
Kummardusin seda võtma ja kuulsin jälle Tema häält. Õigemini polnud see hääl, vaid lühike vaikusehetk keset seda kaost ja prohvet Muhamedi ülemvõimu nimel peetavat võitlust. Ma ei tea palju prohvet Muhamedist, kuid teadsin, et minu Jumal ei soovi mu surma. Kui Ta olnuks mu suhtes ükskõikne, poleks Ta kindlasti näinud mu püssi eest hoolitsemisega nii palju vaeva. Sest ma ei oska muud moodi seletada, miks püss oli ikka veel minuga.” (lk 176-177)
Raamat on vast militaristide ja ameerikafännide maiuspala. Ühelt poolt palju kõiksugu väljaõppe kirjeldusi, teiselt poolt on Luttrelli puhul tegemist tõsise teksaslase, uskliku ja ameeriklasega – ehk on see vast eurooplasele natuke arusaamatu olek, kõik see andunud tõsimeelsus. Autor on vägagi kuri liberaalse ajakirjanduse vastu ning süüdistab neid Afganistani ebaedus – ei lasta sõdida nii nagu sõjas kombeks (tsiviilkohtu kätte sattumise kõhklusega juhtubki see, et nende erioperatsioon lõplikult lörri keerab – ehk siis, kas lasta maha kolm ilmselget Talibani pooldajast lambakarjust või mitte). Ent õnneks on president Bush, kelle juhtimisel tehakse maailmas Ameerikale õigeid asju jne (autoril õnnestub oma kangelasliku pääsemise eest tollaselt presidendilt suisa isiklikult medal saada).
Omaette ooper on suhe pärismaalastega (peale Afganistani veel Bahreinis ja Iraagis), mis kolme neljandiku raamatu ulatuses on vaid mustvalge (pärismaalased on pahad; siiski on nad fanaatilised võitlejad); alles lk 213, kus Luttrell satub miskipärast sõbralike puštude kätte, muutub suhtumine natukenegi mitmekesisemaks – ka puštudel on au jne. (Aga hügieen on kole.)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar