Vennad Grimm – Lastelegendid (1993)

Selline lastekirjandus siis. Sadistlikele lastevanematele ehk.

“ROOS

Elas kord vaene naine, kellel oli kaks last: noorim pidi iga päev metsast kütet toomas käima. Kord, kui ta hagu otsides oli kaugele läinud, astus ta juurde rõõmsameelne ja sõbralik lapsuke, kes aitas tal kiiresti oksaraage korjata ja need ka koju tassida. Seejärel kadus ta ühe hetke jooksul. Poiss jutustas sellest kohtumisest emale, kuid too ei tahtnud seda kuidagi uskuda. Järgmisel korral tõi noorim laps roosi ja jutustas, et ilus poiss oli talle selle andnud ja öelnud, et kui roos õitsele puhkeb, tuleb ta taas.

Ema pani roosi vette. Ühel hommikul ei tõusnud tema laps enam voodist üles, ema astus ta sängi juurde ja leidis lapse surnuna, näol rahulik ilme. Ja roos oli samal hommikul õitsele puhkenud.” (lk 7)

“JUMALATOIT

Elasid kord kaks õde, üks oli rikas ja tal polnud lapsi, teine oli lesknaine ja tal oli viis last. Ta oli nii vaene, et tal polnud lastele kõhutäiteks isegi leiba anda. Suures hädas pöördus ta oma õe poole ja palus: “Minu lapsed kannatavad koos minuga suurt nälga. Sa oled rikas, anna mulle paluke leiba.” Aga pururikkal naisel oli kalk süda ja ta sõnas: “Mul pole endalgi majas midagi,” ning saatis õe kurjade sõnadega minema. Veidi aja pärast tuli rikka õe mees koju ja soovis lõigata endale tüki leiba. Ent niipea, kui noatera leiva sisse tungis, hakkas sealt punast verd välja voolama. Kui naine seda nägi, oli ta ehmatus suur, ja ta jutustas mehele, mis oli vahepeal juhtunud. Mees ruttas naiseõde abistama. Tuppa astudes nägi ta teda palvetamas, mõlemad noorimad lapsed kätel. Mees pakkus neile süüa, mille peale naine kostis: “Maapealset toitu pole meil enam vaja; kolmele on Jumal juba kõhutäie andnud, ka meie palve võtab ta kuulda.” Niipea, kui ta need sõnad oli öelnud, heitsid mõlemad väikesed lapsed hinge. Sellele ei pidanud ka ema süda enam vastu ja ta kukkus surnuna põrandale.” (lk 9)